laupäev, 13. veebruar 2010

Mis on armastus? I osa

Teema „Mis on armastus?“ on olnud üks minu lemmikteemadest läbi 10-aasta, millest umbes viie aasta eest sai päevast-päeva räägitud, räägitud, räägitud ja veel kord räägitud. Kuid ajad muutuvad, inimesed muutuvad, noored kasvavad peale, kõik suuline paratamatult ununeb. Aga küsimused jäävad.



Vahel leian end mõttelt, et kuidas selle asjaga ikkagi on (paljut ei suuda enam meenutada)? Tunnen nüüd, et paras aeg on see teema taas üles võtta! Sõbrapäev on selleks vägagi sobiv ajastus, kas pole? Õhus on armastust!

Mida armastus üldse tähendab?
Seda, mida tähendab päike materiaalsele maailmale,
tähendab armastus vaimulikule maailmale.

Mis on armastus? Iga inimene on veendunud, et ta teab, mida armastus tähendab kuni ajani, mil temalt ei nõuta selle mõiste täpset määratlemist.

Sõna armastus on ülev ja kõige kallihinnalisem sõna inimkõnes. Kuid kahjuks seda sõna on kasutatud nii kergemeelselt ja teda on nii vääriti mõistetud, et meie päevil ta enam ei väljenda oma algupärast tähendust.

Üsna sageli me sõnaga armastus mõtlematult määrame kindlaks oma ühe või teise suhtumise erinevate isikute, asjade, ideede ja mõistete suhtes. Me kasutame sama harjunud tegusõna "armastama", rääkides sõpradest, korterist, piltidest, kassist, maitsvast toidust, lemmik bändist, kiirest sõidust autos, šokolaadist pähklitega, ja mis kõigest veel!

Nii imelik kui see ka pole, isegi oma armastust Jumala vastu me väljendame sama sõnaga. Inimesed on selle sõnaga nii kodunenud, et neid enam ei häirigi selle sõna väärkasutamine või mõnel juhul selle kuritarvitamine. Sõna armastus nii laialdane kasutamine läheb mõnikord kuni naeruväärsuseni. Toon näite.

Keegi õnnelik võitis reklaamitaval loteriil tähelepanuväärse summa raha. Ajakirjanik, tundes huvi, küsis, mida õnneseen mõtleb nüüd teha ja millele võidetud summa kulutada?
“Olge rahulik,” vastas see, “ilma armastuseta ma ei kuluta sellest krossigi, kõik saab minu poolt kulutatud armastusega.”
Oletades, et õnneseen räägib heategevusest, pöördus ajakirjanik kõrvalseisva abikaasa poole:
“Kas teie olete täielikult nõus oma mehe õilsa otsusega?”
“Ja kuidas veel – rõõmuga ja ühtki sõna vastu rääkimata!” vastas õnnelik naine ning lisas kelmikalt naeratades “Sest mul on armastav mees ja mina tema truu naine, pealegi on mu nimi Armastus – Ljubov Gavrilovna!”

Antud juhul osutus armastus ainult nimeks. Te küsite, millest on tulnud sõna armastus niisugune kontrollimatu kasutamine? Üldpõhjus on ehk selles, et meil pole vajalikke sõnu armastuse mitmesuguste nüansside määramiseks.

Lihalik armastus

Vanad kreeklased olid nõudlikumad inimesed. Nende keeles on kolm sõna armastuse erinevate külgede ja ilmingute väljendamiseks. Kreekakeelne sõna eros defineerib armastust kui kirge, lihalikku, animaalset, instinktiivset, bioloogilist, armastust, mida dikteerivad näärmed.
21. sajandil – nn “vaba armastuse”, “seksuaalse revolutsiooni”,”uue moraali” sajandil armastuse all mõistetakse ja sellest räägitakse kui taltsutamatute kirgede kontrollimatust rahuldamisest, seaduspäraseks peetakse igasuguseid sugulisi loomuvastasusi (1Ms 6:11,12) ja “himudes põlemist (2Pe 2:12-14).”

Hingeline kiindumus

Teine kreekakeelne sõna filia iseloomustab armastust kui hingelist kiindumust, mis ilmneb ustavate sõprade vahel. See pole midagi muud kui siiras, puhas hingeliste tunnete ilming inimeste vahel. Niisuguse armastuse näitena võiksime tuua Ruti ja Noomi või Taaveti ja Joonatani, nagu on kirjutatud: “Joonatani hing oli nagu ühte köidetud Taaveti hingega ja Joonatan armastas teda nagu oma hinge (1Sm 18:1).” Sama liiki armastust me võime kohata veel Jeesuse, Marta, Maria ja Laatsaruse suhetes üksteisega.

Tõeline sõprus, millist me kohtame kõigis toodud näidetes, on üks inimliku armastuse kaunimaid külgi.

Mis juhib sõprusele, see on sisemise hingelise sümpaatia – poolehoiu ja usalduse tunne teise inimese vastu, tunne, mis antakse edasi ühelt inimeselt teisele ja vastastikku tajutakse. Sõprus sünnib seal, kus kaks mõistust, kaks tunnet ja kaks otsust ühte langevad.

Vaimulik armastus

Kolmas kreekakeelne sõna on agape. See väljendab kiindumuse kõrgemat astet, vaimulikku armastust aga mitte hingelist ja lihalikku, vaid püha ja Jumalast lähtuvat.

Jumala Sõna õpetab, et inimene koosneb ihust, hingest ja vaimust, olles kolmainsus. Siit lähtuvalt me tunneme kolmekülgset armastust: lihalikku, hingelist ja vaimulikku. Armastus kui agape on tuttav ainult vaimust uuesti sündinud inimestele. Vaimulik armastus on mõttetu ilma pöördumiseta Kristuse poole, mõttetu ilma meeleparanduseta ja lepituseta Jumalaga.

Algupärane vaimulik armastus on haruldane nähtus, kuid samal ajal ka täiesti reaalne ja kergesti tunnetatav. “Pole olemas niisugust silmakirjalikkust, mis suudaks varjata armastust seal, kus see on olemas või näidata seal, kus armastust ei ole”, räägib F. Ljarošfuko.

Tõeline armastus pälvib oma püha nime agape kui ta ilmneb Püha Vaimu viljana ja tuleb meisse kui Jumala and, kui ta valatakse meie südamesse Püha Vaimu läbi (Rm 5:5), kes meile (loe: usklikele) on antud.

Kommentaare ei ole: