teisipäev, 2. märts 2010

Koššer on eesti kommete kohaselt valmistatud toit

Üsna pea saabub kristlaste suurim püha - Ülestõusmispüha, mida on nimetatud ka lihavõttepühadeks.

Lihavõtted on õigeusumaades aasta kõige olulisem püha, paast lõppeb ja võib taas liha süüa. Kahtlemata on tegemist kirikliku suursündmusega, mille pidustustest võtavad osa ka kõige paadunumad ateistid. Kuivõrd vabu päevi veedetakse perekonnaringis, siis selle poolest sarnanevad Kreeka lihavõtted eestlaste jõuludele. Seejuures võime öelda, et eestlastel on jõulude ajal kombeks rohkem süüa kui kreeklastel.

Lihavõtete saabumisega kreeklased otsekui ärkavad tardumusest, tulevad tänavatele parimates riietes. Kuna rahvas ei mahu kirikutesse, siis on tänavatel valjuhääldid. Tänavatel on harras meeleolu, mis lõppeb keskööl, kui kõlavad kauaoodatud sõnad "Kristus on üles tõusnud!".

Seepeale hakkavad mängima orkestrid, helisevad kirikukellad, taevasse vihisevad raketid otsekui aastavahetuse ajal ja poisikeste käest lendavad rahva sekka paugutid, tänaval on kõrvulukustav lärm ning täielik kaos!

Ohjeldamatu söögiaeg

Menüü on peaaegu sama kõikides peredes: lambamaks, lihavõttesupp, grillitud lammas, juust, munad ja küpsised, kõik see, mis paastu ajal keelatud oli. Kuigi kreeka noorem põlvkond paastust suurt lugu ei pea, püüab enamik siiski viimasel nädalal piirata loomse toidu kogust, ehk austusest esivanemate ja iidsete traditsioonide vastu. Kuid meie jõulusid meenutab lihavõtted ka selle poolest, et söögilaua taga tuleb kõike kümme korda proovida. Meenub mu ema. Jõululaupäeval ta ei vii toitu laualt ära enne järgmist hommikut. Siis süüakse kogu õhtu jooksul, kõike pidi proovima ja uuesti sööma. Aga keelduda on ebaviisakas ka Kreekas, kuni inimene silmini sööki ja jooki täis on. Ainult Issand ise teab, kuidas on võimalik nii palju süüa!



Kuid järgmine lihavõttehommik tuleb kreeka rahvas taas tänavatele. Grillitakse vardasseaetuid lambaid, süüakse, juuakse ja kõige uhkem on see, et pidu on linnapea korraldatud ning kulul. Õhkond on eriliselt sõbralik, inimesed pole purjus, keegi ei nori tüli ega kakle. Liha peab jätkuma keskööni. Kreeka Tripoli on sel päeval tõeliselt õnnelik linn!

Lambapraad tähistab pühade kulminatsiooni.

Väidetavalt veristatakse lihavõtteks üle miljoni lamba. Kes aga tahab kreeka moodi lihavõtteid tähistada, peab arvestama sellega, et Kreeka ortodoksne kirik tunnistab uut kalendrit, kuid sellele vaatamata peetakse lihavõttepühi vana kalendri järgi, see tähendab samal ajal kui meie vene õigeusklikud.

Kuid tahan peatuda ka toidu valmistamise juures.

Enamus eestlastele on lihavõtted munade ostmise aeg ja midagi muud erilist linnarahvas ehk ei teagi tahta. Kuid maarahval see pole päris nii. Niipalju kui mina mäletan, oli lihavõtte aeg saatuslik valitud loomadele kes olid selleks ajaks valmiskaalus. See on paras aeg, kui jõulude ajal soolatud liha ja muu on lõpukorral ja nüüd mindi uuesti lauta loomade "järgi". Tavaliselt pole lumi olnud sulanud selleks ajaks ja äkitsi tekivad tuttavad punased jäljed lumel, mida võin meenutada üsna varasest noorusest.

Linnainimese arvates on loomade tapmine erakordselt julm. Kuid ma ei saa seda öelda, sest olen selles üleskasvanud ja loomi on meie kogukonnas alati kasvatatud toidu jaoks. Toiduks tapmine pole ebaeetiline ega midagi taunitavat, seda on mulle vanemad õpetanud läbi kogu noorusaja. Mu vanaisa oli jahimees ja tema jahitud jänese käitlemine oli tavaline toiming minu jaoks, nagu emal tubade koristamine igal laupäeva hommikul. Kui aga tapeti koduloom, siis avati arter ja loom pumpas ennast ise verest tühjaks. Noorelt ei lubatud seda vaatama tulla, aga kui isa nägi lapses "täismeest", siis võis pisut piiluda. See oli alati nii. Iseasi oli muidugi veri, mida kopsikusse üritati koguda ja isa segas selle sisse kiiresti soola, et siis sellest hiljem käkki või vorsti teha. Paraku sellega ma täna enam nõustuda ei taha. Aga nagu ap Paulus ütleb, igaüks olgu oma veendumustes kindel. Kui ma kristlaseks sain, sõin ma verivorsti üsna mitu aastat, millest siis mõne aja pärast loobusin, veendumuse tõttu. Jeesus ütles, et see, mis sisse läheb ei rüveta inimest, vaid see, mis inimese suust välja tuleb. Sellele vaatamata pidas Jeesus kinni juudi kommetest ja piibel räägib ühemõtteliselt, et veres on hing. Seepärast on hea hoiduda vere tarbimisest.

Eestlaste koššertoit

Ühest küljest on väga selge, et eestlased on väga puhas rahvas, toidu valmistamisel peetakse puhtusest lugu. Kui ma nüüd mõtlen tagasi loomade tapmisele, siis Lõuna-Eesti taludes pestakse loomad enne tapmist ja lihaga käiakse ümber vägagi hoolikalt.Teisalt võin ka tunnistada, et loomad tapeti sarnaselt koššertoidu nõuetele. Võin öelda et olen rohkem juut juba lapsepõlvest, kui mõni ehk meheeas pöördunud juudi usku ümberlõikamise läbi. Kas pole kummaline? Liha poolest on minu esivanemad pidanud enese teadmata kinni Jumala nõuetest. Aga vanaema oli see, kes toitu õnnistas ja tänas selle eest Jumalat. Toidule olid sõnad peale loetud, otsekui rabi poolt. Nii oli minu toit igati kõlblik, mida "koššer" sõna tähendab juudi kombe kohaselt (3 aastatuhandet). Kui mõtlen toidunõude peale, siis ka siin pean tunnistama, et piimatoidu jaoks kasutati liha toidust erinevaid anumaid. Sahvrist võis leida kümneid potte, mida siis ema vastavalt vajadusele välja tõi ja toitu valmistas. Mina sellest õieti aru ei saanud ja ega ta ei rääkinud ka miks, köök oli tema riik - tema selle valitseja!

Elektrišokiga ei tapetud loomi mitte üheski Lõuna-Eesti talupidamises, see on fakt! Ja ka loomulikku surma surnud loomi meie peres ei söödud.

Vanemad rõhutasid ka seda, et tapetud looma liha peab jääma valgeroosa, liha leotati mitmest veest ja see pidi olema verest laitmatult puhas. Kõik pidi olema puhas ja ema ise käis liha üle kontrollimas. Emale oli pliit vahest sama tähtis kui juudile altar. Pliit oli ja on jäänud ema aujärjeks kuhu ta kedagi naljalt toimetama ei lubaks.

Jõuluõhtul käidi alati kirikus enne söögilauda istumist, kuid lihavõttepüha tähistamine oli vanaema pärusmaa. Ta oli kristlane.

Tuleb tunnistada, et lapsena ma sellest saladuslikust ülestõusmise rõõmust õieti aru ei saanudki, aga meelde see jäi. Jäi meelde ka vanaema siirus ja lõputu heatahtlikus. Lihavõtted olid TEMA pühad! Festum festorum.

Ülestõusmispühade ootuses - head lugemist soovides!

Kommentaare ei ole: