esmaspäev, 22. märts 2010

Mis on armastus? XI - Ligimesearmastuse alused

Jumal lõi inimese armastusest, valmistas ta armastuses, ja armastuse jaoks.

Inimest luues oli Jumalal kolm kavatsust.
1) Inimese läbi ilmutada oma isalikku armastust terve inimkonna vastu.
2) Anda igale inimesele võimalus oma armastuse avaldamiseks Jumala vastu.
3) Teha inimestele tuntavaks karjuv vajadus vastastikkuse armastuse järele.

Nende eesmärkide saavutamiseks määras Jumal perekonna, kus pidi kõigepealt avalduma puhas abikaasadevaheline armastus. Hiljem kasvama sellest armastus laste vastu, vanemlik armastus. Ja arenema siis sõbralikuks perekonna armastuseks vendade ja õdede vahel. Mis ühinenult pöördub ühtseks, üldiseks armastuseks Jumala vastu. Seda sama mõtet arendab ap Paulus analoogias Kristusest ja kogudusest, vt Ef 5:25, 28.

Hämmastav on see, et vanemliku kiindumusega on varustatud ka loomad, samas nimetatud instinkt on piiratud ajaga, s.t vajalik niikaua, kuni pojad on füüsiliselt iseseisvad. Ent inimesel säilib nimetatud vanematevaheline armastus kuni surmani, kauem veel.

Põhijoontes on inimene loodud armastuse jaoks kolmes aspektis.
1) Jumala vastu.
2) Perekonna vastu.
3) Ligimese vastu.

Siinail antud käsuseaduse nõuded olid kahel tahvlil:
vasakul neli nõuet, mis reguleerivad inimese suhet Jumalaga;
ja paremal nõuded, mis sätestati suhtlemiseks omavahel ehk siis ligimesega.

Mõlemad lauad kirjutavad ühest ja samast armastusest Jumala ja ligimese vastu, kõik see sai maailma seadusandluse aluseks, mille abil peaks olema juhitud kogu inimsugu. Need printsiibid said ka kristluse aluseks (vt ka ap Johannese kirja 1Jh 2:7-11; 3:11,12).

Eedeni aed. Aadam rikkus esimest poolt ja Kaint teist poolt, kui tappis oma venna. Temas oli kadedus saanud võitu oma lihase venna armastamisest.

Nüüd saatan ajas tüli ja külvas vaenu meie ja ligimese vahele. Võibolla ei taha mõned tunnistada, kuid me pärineme ühest perekonnast, et see inimkond on sündinud ühest isast ja emast (Ap 17:26-27). Lihtsalt - Aadama läbi on kõik sugulased. Mina olen vahel nimetanud ennast Noa sugulaseks, siiski pean enese esivanemaks Aadamat. See selleks.

Kõik inimesed omavad ühtesid ja samu vaimulikke ja füüsilisi iseärasusi, sama keemia. Kõik sünnivad ühel viisil, kasvavad, arenevad ja lõpuks surevad. Inimene on ainus olend (liik) maa peal, kes omab isikupärase kõne, huumori ja naeru.

Inimene, ükskõik millisest rassist, omab:
-mõistust, millega otsust langetada;
-südant, milles on tunded;
-tahte, mis oskab valida;
-hinge, mis on surematu.

Kõik rassid omavad kaastunde, kahjutunde, südametunnistuse, lootused ja püüdlused, ühesuguse religioosse instinkti ja universaalse kalduvuse palveks ja on ühetaoliselt vastuvõtlikud armastuse, sõpruse, rõõmu, rahu, headuse, õrnuse jpt tundeilmingute suhtes. See on imeline!

Jumal ei tee vahet isikute vahel, vaid vaatab inimese südamesse, võiks kokkuvõtvalt öelda (Ap 10:34). Kuid Jumal pole mitte ainult ühe inimesest (ühest verest) lasknud sündida kogu inimkonda, vaid ka ühe vere läbi – oma poja Kristuse läbi on ta ka lunastanud kogu inimkonna. Olles nõnda ka uueks loodud - uus loodu - Jumala laste teine vaimulik perekond.

Kommentaare ei ole: