pühapäev, 14. märts 2010

Mis su järjekorra number on?

Kui ma mõnikord sõpradega söömas käin, olen sattunud kohvikusse, kus antakse pärast toidu tellimist number. Üks selline koht on näiteks "Sõpruse" kohvik Mustamäel, Magistrali keskuse kõrval. Kui toit on tellitud, peab selle numbri asetama laual nähtavale kohale. Kui praad number "x" saab valmis, tuuakse see lauale. See number on oodatava lõuna tõelisus, nagu kirjutab Heebrea kiri 11 ptk salm 1 "Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus." Pärast seda, kui minu praad saab valmis, siis otsib ettekandja minu x numbrit. Kuidas aga teab taevane teenindus, kuhu tellimust number x tuua? Ka tema vaatab tellimuse numbrit x. Kui tekib küsimus, kas tellimuse eest on makstud, siis vaadatakse piiblist kirjakohta.

Vahemõttena ütlen veel seda. Mulle alati meeldib rõhutada, et taevas on ideaalne raamatupidamine, kus aktiva ja passiva on alati tasakaalus ja kõik palved kenasti registreeritud. Häda on selles, et inimesed kipuvad unustama, mida nad palunud on. Seetõttu Jeesus ühtelugu rõhutas: "olge püsivad" palves. See ei tähenda seda, et me peaksime lõputult korrutama seda, mida me tahame, vaid püsivus tähendab seda, et me saame asju järjekorras, kuidas me neid palume. Kui me aga ühel päeval palume üht, teisel päeval hoopis teist asja ja kolmandal päeval sootuks vastupidist, siis pole palved püsivad ega lähtu usust. Siis me oleme kui tuulelipud, kelle kohta öeldakse, ega me ometi ei arva, et me seda saame. Jumal saab aru, kui me palume kergemeelselt ja ühtelugu meelt muudame. Seepärast, kui me palume, siis pidagem ka meeles seda, mida me palusime, sest Jumal registreerib kõik palved.

Kas me peaksime uskuma et Jumal ära unustab soovi või ei tea kes tellija on?

Jumal kasutab tellimuste täitmiseks meile tuttavat korda. Kui Jumal tõi Egiptusest ära oma rahva, siis kõigile esmasündinuile kuuluti surma. Kõigile! Piibel kirjutab: "Egiptusemaal peavad surema kõik esmasündinud" ja selgitab edasi "Aga veri olgu tundemärgiks kodadel, kus te asute, kui ma näen verd, siis ma lähen teist mööda je nuhtlus ei saa teile hukatuseks kui ma löön Egiptusemaad" (2Ms 12:13). Kui keegi arvab, et Iisrael puhas poiss oli, siis ta eksib, ka juudid ei jäänud puutumatuks Egiptuse jumalatest, ainus eelis oli see, et Jumal valis nad välja, aga nuhtlusest pääsemiseks pidid nad ennast pühitsema (2Ms 12:14) ja kojad verega märgistama (nummerdama). Nuhtlus tabanuks ka juute juhul, kui tema juurest oleks leitud haputaigent või ta koja kasvõi üks piitjalg oleks jäänud märgistamata. Märgistada tuli ukse pealispuu ja mõlemad piitjalad (2Ms 12:23). Jumal on väga täpne ja kõik toimub kokkulepitud korra järgi. "Numbrid" garanteerisid elu.

See ei nõua süsteemi, kui pastori jaoks kogutakse palvelipikud ja ta siis tsiteerib nende sisu oma äranägemisel või järjekorras või ette palvetab. See ei nõua ka usku, kui ta palvetab need ette kantslist. Algkoguduses see polnud nii. Mindi inimeste juurde või tulid nad ette ja nende eest palvetati. See oli osa teenimisest

Hoopis teine asi on see, kui pastor võtab palvesedeli, astub kanslist alla, tõstab selle üles ja küsib: "Kus see inimene on kes tahab terveks saada? Ole hea, tule siia ette. Palvetame!"

Esimesel juhul pastor palvetab, ma tean, et Jumal saaks seda teha. Aga ka hingevaenlane teab ja küsib "Ja mis siis?" Selline palve on heal juhul lootus. Usk teab et Jumal TEEB seda. Kellel on usku, pole mitte miski võimatu, eranditeta!

Usk ei tule sellest, et keegi on kuulnud. Tähtis on osadus praegu, käesoleval hetkel. Siin. Kohe. Kas me oleme valmis Jumala jaoks tegema mis iganes või lihtsalt arvame, et seda tuleks teha, kuna see on kunagi varem nii olnud - nii on tehtud ja öeldud. Usk põhineb sellel, mida Püha Vaim parasjagu teeb ja ütleb. Kogudus saab end ohjeldada rihmadega või neist lahti ütelda ja pöörduda Jumala demonstreerimise ja elava kõnelemise juurde, mitte lahus tegudest. Milleks palvetada kanslist? Kui inimene on kohal ja tema probleem käegakatsutavas kauguses. Jumal on suur ja mitte keegi ei saa olla takistuseks. Jumal saab väga hästi teha seda, mida ta tahab. Miks me ei taha näha siis, et pastor tuleks kanslist alla, paneks käed peale, kutsuks Jumala väe ja käsiks haigusel lahkuda! Käsiks terve olla.

Usk ei ole kahtluste puudumine, see on usalduse olemasolu. Palvetaja ei peagi tundma et tal on suur usk. Kuid ta saab alati olla sõnakuulelik ja palvetada vahetult. Pole mõtet ka testida, kas meil on NII SUUR usk, nagu probleem on, sest tegelikult harva on meil nii suur usk. Parem on kui me kiiresti reageerime, kuuletume. Hiljem saab tagasi vaadata, sõnakuulmine tuleb usust. Ühine usk tõmbab kohale taeva ("sinu riik tulgu"). Tema maailm saab avalikuks siis. Jumala vägi ei sõltu inimeste arvust, kas kohal on 2 või 52 inimest. See tuleb ühel meelel olevatest inimestest. Usu ühtsus toodab Jumala väge. (Jutt ei ole entusiasmist.) Ma ei pea silmas inimesi, kes oma uskmatust varjavad väljakutsuva käitumise taha, vaid inimestest, kes usu tõttu on julged. Tõeline usk on juurdunud meelevalda, usklik, kes teab kes ta on ning kellesse ta usub. Rahulikkus annab kinnitust Jumala usaldamisest, rahu on armastuse õhkond, kus usk kasvab. Selle allikas on Jumala rahu. Ei ole siin hingelist enesekindlust, ega otsustavat proovile panekut (väljakutse esitamist). Pigem ehk Jumalale alistunud süda, süda mis usub. Selleks et olla Jumalale meelepärane, peab uskuma. KÕIK piibli tervenemised toimusid usu tõttu. Kuigi vahel süüdistati Jeesust, et see tervendas Peltsebuli abil. Inimesed tehti vabaks ja tervendati nende usu tõttu. Huvitav fakt ehk seegi, et Jeesus ei saanud eriti suurt ette võtta kodukohas nende uskmatuse tõttu.




















Kogu Jeesuse vägi on meie käsutuses ja alati valmisolekus - MOOTOR ON SOE, kuid auto ei liigu enne paigast, kui inimene käiku sisse ei pane. Usk on Jumala mootori käigukast! Kui seda ei puutu, võib auto töötada kuni kütus otsa lõpeb, seal on sees hea muusikat kuulata, mugavad istmed nagu mõnes kaasaegses kirikus, ilmastikukindel katus, ole sees kasvõi kogu aeg! See on ilus asi, kuid see asi ei vii meid mitte kuhugi, kui käiku sisse ei lükka. Sest käigukast ühendab mootori ja rattad hakkavad liikuma. Enne võib auto veereda inertsist või allamäge, kuid mitte kunagi sinna, kuhu vaja on. Inimese usk käivitab auto liikumise. Usk on väga käepärane. Käigukang on tänapäeva autodel eriti mugavaks tehtud. Kui võti aitab mootori käivitada, siis käik paneb auto liikuma - auto sõidab. Nagu palve paneb Jumala kuulama, paneb usk Jumala tegutsema - vallandub vägi. Ka ei saa sa kohalt ära liikuda neljanda käiguga. Jeesus ütles väga selgelt. Alguseks piisab usust, mis on kõige pisem - sinepiivakese suurune, mis on tõesti väike kui võrrelda teiste seemnetega. Ei ole üldse vaja otsida suurt usku, piisab esimesest käigust! Kuid käigud aitavad meil kaugemale jõuda, lihtsalt säästame aega. Seetõttu on vahel ka suur usk vajalik. Kõik need käigud kuuluvad Jumalaga sõitmise juurde ning on vaieldamatult osa kasutusõigustest.

Pea siis meeles, et autoga sõitmist tuleb õppida ja autoga sõitma hakkamine pole kunagi auto käes, vaid autojuhi käes. Usu seda, palvevastus on sinu käes.

"Käik sisse!"

Kommentaare ei ole: