reede, 30. aprill 2010

Noa laev araablaste moodi

Saudi Araabia pavilion Word Expo 2010 näitusel on nagu Noa laev või UFO.


Saudi Araablased on Word Expo 2010 näitusel üles pannud vinge paviljoni Saudi Arabia Pavilion, mis paneb kukalt kratsima või võtab nii mõnegi sõnatuks kes vähem selliste "nähtustega" kokku puutuvad. Igal juhul on tegemist atraktiivse kontseptsiooniga ja nagu pildil näha võite, siis uudistajatest puudu ei ole.


Selle on kokku pannud Hiina ja Saudi disainerid. Kristlikust vaatenurgast oleks tegu nagu kaasaegse "Noa laeva" kujuga, mis oleks kui kinni jäänud Ararati mäel.


Mõnele võib see meenutada ka UFO, aga disainerite nägemuse kohaselt on see moon boat, mis on ümbritsetud kõrbega. Vaadake allpool klipis kuidas hiinlased, "tähelaev" moon boat, araablaste püha paik MEKA ja EXPO näitus on omavahel osavasti kokku miksitud ning rakendatud islamami propaganda teenistusse. Kõik toimib nagu masinavärk. Konveiermeetod hiinlaste evangeliseerimiseks. Inimesed juhitakse laeva ja kogu visoon on "nii imeline ja hea" et seda peab tahtma igaüks. Väga peenelt tehtud! Lõpuks Meka ja palvetavad moslemid panevad i-ile punkti. Seda peab oma silmaga nägema!!! Maailma tase!


Kuidas sellest aru saada, on juba iseküsimus, aga World Expo 2010 pärast tasub reisi ette võtta küll!

Araablaste paviljoni peaatraktsioon on IMAX ekraan. 1600-ruutmneetrine ekraan on suurem kui ühelgi teisel kino ekraanil maailmas.


neljapäev, 29. aprill 2010

Uus veebileht Tasuta turundus ja internetiturundus

Eilne päev kulus uue turunduse kodulehe Tasuta turundus ja internetiturundus tegemiseks, mis sai alustatud ja valmis tehtud praktiliselt nullist.


Domeeni tasutaturundusjainternetiturundus.com registreerisin küll päev varem, kuid selle tegemiseks ei lähe rohkem aega kui 15-minutit k.a tasumine domeeni eest.

Pean kohe tunnistama, et eile õhtul ei jõudnudki enam siia postitada, lihtsalt silmad olid pahupidi. Vabandan. Aga sõbrad! Rõõmustav on jälle see, et Google otsisõna "tasuta turundus" otsitulemus järjestas uhiuue kodulehe esikümnesse, täna hommikul oli kuues koht. Loetud tundidega Google esikümnesse jõuda on minu jaoks väga suur väljakutse, kuigi mul on internetiturunduses kogemused, aga see ei tähenda veel seda, et vajalikud näitajad tekivad nii kiiresti.

Külasta uut turunduse kodulehte: Tasuta turundus ja internetiturundus

teisipäev, 27. aprill 2010

Kuidas ära tunda valeprohvetit?

Eile õhtul keerles mu südames mõte "prohvetite vaimud alistuvad prohvetitele" (1Kr 14:32) ja selleks oli ka põhjus. Eile lõuna ajal helistati ja kutsuti mind juba õhtul andma beeta loengut. Aga tavaliselt me ei võta vastu kutset, kui ma ei saa enne loengut välja puhata ja piisavalt aega ette valmistada. Õhtuks olin omadega väga kurnatud ja mõtlesin, las see prohvetluse mõte jääb siis hommikuks. Tegelen sellega hommikul. Enamasti ma ei tee nii, sest kui vaim midagi ütleb, siis reageerin ma viivitamatult.

Pühakiri selgitab toodud kirjakohas, et Jumal ei ole korratuse, vaid rahu Jumal. Ka kirjutab, olgu vait need, kellele ei ole lubatud rääkida (s 34). Enne seda selgitab, te võite ükshaaval prohvetlikult kõnelda, et kõik õpiksid ja saaksid virgutust (s 31). Küsimus on siis selles, et Jumal on õnnistanud kogudust vaimuandidega ja need, kellel see and on, peaksid kasutama oma andi koguduse ülesehitamiseks. Ilmselt oli prohveteid kes prohveteerisid oma suure ego tõttu, arvates, pidades prohvetiamet suurimaks. Nende ego kaotas mõõdutunde selles ja ka kontrolli vaimu üle, rääkimata allumisest koguduse korrale. Pole raske arvata mis oli selle prohvetluse tagajärg.

Kuid mul on ka üks ilmne isiklik põhjus, miks ma sellest kirjutan. Kuid enne enne seda mõned tähelepanekud.

Mul ei ole andmeid teie kohta, aga mina olen kohanud inimesi, kelle tegevus tekitab koguduses lahkmeelt ja tüli. Nad on veendunud, et pastorid ei tea midagi, aga nemad teavad kõike, ka tõde! Kõik teised on löödud pimedusega. Kadunud hinged ja peavad parandama meelt. See kirjeldus on üsna leebe, läbi armastuse prisma.

On kuidas on, kuid ühtelugu kui ma seda kohtan, tõuseb mu südamest Jeesuse hoiatus "hoiduge valeprohvetite eest, kes tulevad teie juurde lambanahas, seestpidi on aga kiskjad hundid" kirjutab Mt 7:14. Ja nii ongi. Mida ma näen oma vaimusilmas? Need inimesed tekitavad pahandust, segadust, nad ei säästa kedagi, nende tegevusest ei leia head vilja. See on teine põhjus, miks ma seda teemat käsitlen ja tahan tähelepanu juhtida, et koguduse inimesed ei langeks valeprohvetite hirmutamise alla. Kiskjad hundid tunneb ära ähvardamisest, nad külvavad hirmu vaimu ja nendega kokku puutunud inimeste hinged said räsitud. Kuid hundid ei saa kaua üksi tegutseda, nad peavad leidma enesele mõttekaaslasi, jahipidajaid. Ja ärge kahelge üldse, seda oskavad nad teha suurepäraselt! Enamasti on neil oma toetaja(d), kes siis aitavad jahti pidada, aga kes hoolitsevad ka selle eest, et õli veel enam tulle valatud saaks.

Pildil: valeprohveti troon


Kui see kirjeldus tundus tuttav, siis tõenäoliselt võid sa küsida: "Mida siis tuleks ette võtta?"

Piibel annab mitu juhtmõtet mida teha. Esmalt võiks mõelda sellest. Pauluse kiri efeslastele (Ef 5:11) kirjutab järgmist. Esiteks "ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks". Mida see siis tähendada võiks? No näiteks seda, et katsuge läbi ja ärge sattuge nende isikute meelevalla alla. See ongi nende strateegia esimene eesmärk, halvata kristlase mõttevõime. Kui nad on suutnud teid juba ehmatada, siis tundke see ära! Kui te olete selle tuvastanud, siis proovige säilitada kaine mõtlemisvõime. Miks on vaja saavutada teie üle meelevald? Eks ikka seepärast, et teid kontrolli alla saada ja seejärel panna teid tegema neid samu tegusid, mida hunt soovib. Kuid nagu piibel kirjutab, nende viljadest tunnete te ära - need on viljatud! Kristuse ihu, kelleks kogudus ju on, saab rebitud tükkideks, olgu siis indiviidi tasandil või siis rivaalitsevate huvigruppide kujul kes ei kohku tagasi mitte millegi eest et saavutada omi eesmärke. Kuid mitte Jumala eesmärke.

Teiseks, ütleb pühakiri samas kirjakohas veel seda, "vaid pigem paljastage neid". Miks seda Paulus peab rõhutama? Eks ikka selleks, et nende kiskjate teod ei kannata valgust ja valgusesse toodud teole saab anda objektiivse hinnangu. See ei ole enam kellegi isiklik arvamus. Kui me kardame nendest asjadest rääkida avalikult ega juhi sellele ka inimeste tähelepanu, siis saavad hundid vabalt edasi jahtida ja kurja külvata. Kuid paljastamisel on veel üks mõte. Nimelt, see paralüseerib nende ego, ja kui tegu avalikuks tuleb, siis on võimalus, et nad hakkavad analüüsima oma vilju kui nad on deemonlikult seotud. Püha Vaimu ja Jumala valguses pimedus taganeb. Siis on lootust ka, et Vaim avab kiskja südame ja mõistuse aru saama pühakirjast, et vaimu mõõk ei ole naljaasi, vaid see on tõsine relv mis ei ole mõeldud vehkimiseks inimeste suunas vaid vaimuliku sõja pidamiseks. Sageli valeprohvetid usuvad südamest, et nad ajavadki õiget asja, kuid ma ei vaidlegi vastu. See ongi nii. Miks? Sest nende süda on rikutud! Nad usuvad kõike, aga nad unustavad, et ka kurjad vaimud usuvad Kristust, ka deemonid kardavad põrgut! Nad apelleerivad pühadusele, kuid nende teod ei vea seda valguse testi välja. Ma ei räägi siin inimeste (salmis sõna "neid") üle kohtu mõistmisest, vaid esialgu viljatute tegude paljastamisest.


Siit üks valeprohveti stiilinäide.

"Vabandan, et julgen veel norida, aga ... see on tõepoolest kohutav! "te olete siin lehel, sest see on MINU kogemuste tulemus..." ei ole! Otsisin midagi kristlikku, mida lugeda, aga see jama ajab ju lausa oksele! me ei saa meelitada inimesi Kristuse juurde, nad peavad esmalt Jumalaga kohtudes saama patutunnetuse ja meeleparanduse kaudu sisenema Jumala Riiki, kõik muud meetodid ei pane neid meelt parandama, me võime odava evangeeliumiga saada mõned pöörduma, aga nad ei jää püsima raskuste tulles ja tegelikult ei nende elu ega süda ei kuulu Jeesusele! Äkki sa oled ise ka veel tõeliselt pöördumata? sest see möga, mida sa oma mõtetena oma blogis avaldad, on tõesti hirmus ja kerge kiiksuga. Pane parem see jama kinni ja otsi tõeliselt Jumalat, anna oma elu ja süda Talle ja siis sa kuuled Jumala Püha vaimu häält ja Tema ütleb sulle, kuidas ja mida teha. Sellise jama jutuga parem ära raiska aega ja raha. Pane parem arvuti kinni ja tee midagi tõeliselt! Ja kui ma su vihale ajasin, siis oled sa vähemalt ehtne!"
annelka.
P.S. lingi sain lahti, aga ma otsisin, et kas on midagi veel enam, aga
ei - ainult "MINA, mina teen sinust suure ja ..." öäk!

***

Ps. Selle e-kirja sain ma eile (26.04.2010) ja mitte ainult selle kirja, ta saatis veel 2 kirja enne seda. Kirja autor tutvustab end kui Elise või ka Elis Kivi (toim: nimed muudetud, toimetusele teada). Mind hakkas see inimene huvitama. Ma vaatasin internetis ringi kellega võiks olla tegu. Siis selle nime alt leiab prohvetlusega seotud kirjutisi ka mujalt, üks terav väljaütlemine on ka Erki Metsa blogis.

Kokkuvõtteks - ärge olge ohver!

Üks viis kuidas testida kas prohvetlik ettekuulutus sinu suhtes on tõde või mitte, on lihtsalt anlüüsida seda, kas see mõte sisaldab salajast, mida prohveteerija ei saanud teada loomulikul viisil. Näiteks kui Taavet tegi pattu, siis tuli prohvet Naatan ja edastas info, mida Naatan ei saanud teada teisel viisil kui üksnes üleloomulikult. Seetõttu Taavet nägi, et Naataniga on tõsi taga, ning Taavet parandaski meelt. Kui aga Taavet oleks kuulnud mõne oma sõbra või lähedase teenri käest sama infot, kes siis sündmustes osales, kas ta oleks meelt parandanud? Naatan sai sõnumi Jumala käest ja sõnumi paljastas patu. Teatavasti läks see Taavetile ka midagi maksma.

NB! Kui teil on sarnaseid kogemusi, siis kirjutage ja jagage neid (kõik kommentaarid avaldatakse, sisu eest vastutab kommentaari kirjutaja).

esmaspäev, 26. aprill 2010

Usk evolutsiooni on ebaloomulik

Evolutsiooni uskumine nõub ikka mega suurt usku, nii suurt usku inimeses pole (evolutsiooniteooria pole teadus, sest see põhineb oletustel asjade kohta mis toimusid kättesaamatud minevikus, teadus nõuab vaatlusi ja korratavaid uurimusi, s.t evolutsiooni pole mõtet teaduseks nimetada). Lõpuks sai sellest aru ka Darwin. Kui me räägime lihtsalt usust (mitte kristlusest), kui seda saaks objektiivselt hinnata ja seda saaks ka millegi alusel mõõta.

Kuid loomisse uskumine on loomulik

Minule ei valmista üldse mitte mingit raskust uskuda, et Jumal lõi maa otseses mõttes kuue päevaga, nagu Moosese esimene raamat kirjutab. Miks? Ka Jeesus viitas Mooselele ja uskus loomist. Miks? Kristlased viitavad Mooselele ja räägivad loomisest, kuid enamasti usuvad protsesse. Miks me usume erinevalt kui Jeesus? Kas pole veider, me teame Jeesusest paremini, kuidas maailmas asjad käivad. "Ma olen ikkagi teadlane, aga noh - Jeesus oli puusepp."

Jutu mõte ei ole siinkohal laskuda väitlusteooriasse, ega arendada mingit ajaloo tõde või teooriat, mille valguses peaks siis universumi tõendus olema "tõestatud". Piibel peab Jumala olemasolu endastmõistetavaks, piibli autorite jaoks oli Jumalasse uskumine üleüldine.

Ka minu jaoks on iseenesest mõistetav, et Jumal on vaim, sest ta toimib minu elus. Aga küsimused: kas on võimalik tõestada Jumala olemasolu või kas on võimalik tõestada loomise lugu, seda vaadelda mingi inimliku mõõtme järgi kui looming on kujuldematult suur, palju jõudu siis neile, kes selle peale aega kulutavad. Ma ei näe loomise lool mitte mingit vastuolu. Ta on ju kõikvõimas Jumal.

Miks ta ei võinud luua asja ühe päevaga või ühe sekundiga, kui me räägime ajast? Mis vahet seal on! Ega see et Jumal lõi asju nii nagu ta õigeks pidas luua, peabki meie jaoks ajavõtmes jääma arusaamatuks, sest me ei tea algust, meid ei olnud kohal. Meil ei ole objektiivseid võimalusi olukorda hinnata isegi mitte süsinikmeetodiga. Samas inimene ja teadus vajab mõõdupuud. Jumalat ei takista ega piira aeg. Võttes arvesse kasvõi rahvaarvu välja arvutamist 6000 aastaks. Siis jõuab küll nullini ehk Aadama ja Eeva juurde, kuid see on kõigest puhas matemaatika (kui kõik tundmatud oleks olemas). Ja mis siis? Kas see loob minu usule aluse, kui ma tean seda, et see peab paika.

Ma võin ju lõpmatuseni küsida ja püstitada üha uusi hüpoteese. Igas arvutuses on sees loomulikud vead, sest puudub liialt palju muutujaid. Rahvaarvu tegurid: sõda, haigused, nälg. Keegi ei suuda kinni võtta, kui palju üks või teine tegur asja tegelikult mõjutada võis. Jumal sai pahaseks, kui Iisrael asus rahvast loendama.

Eks ole pilt segab? (ma panin selle pildi spetsiaalselt selleks, et see häiriks lugejat) Aga miks? Sest inimesel on piiratud võimed.

Aga mis siis kui me teamegi kõike ja meil on kindel kinnitus? Ka siis see tagab usu? Usu paneb inimese südamesse Jumal. Ta on ka usu algataja, rääkimata kõigest muust sh usu eesmärgist. Inimesel võivad olla kõik tõestused, kuid ikkagi usk puududa. Ka jüngrid nägid Üestõusnut, kuid rõõmu pärast ikka veel ei uskunud. Nad arvasid, et nad nägid vaimu. Kuid Kristus sai aru nende uskmatusest ja kummutas nende valearusaama. Usk põhineb kindlatel tõenditel, mitte umbluul ega ka mitte teadusel. Seni kuni inimene ei tee vahet puhtmaistel kaalutlustel põhineval usul ja üleoomulikul usul, seni ta ikka eksibki. Mida sa hing teed? Nii ongi.

Kui paljud teist on näinud teadlasi või kasvõi usklikke, kes oskavad usul ja usul vahet teha?

Ma olen näinud. Aga kahjuks ka kristlaste seas on vaid üksikuid. Mis me siis räägime ateistidest! Ateisti ei loksuta karvavõrdki see, kui talle kõik tõestatud saab, sest see on ju puht maine usk. Miks ta peaks seda seostama Jumalaga? Ei seostagi. Jumalat ikka ei ole. Asi pole tõendusmaterjalides, vaid südame hoiakutes! Vankumatu usk tekib üleloomulikul teel, aga usul tuleb vahet teha. Kristlased räägivad sageli usu kasvamisest, aga ma pole kindel, kas nad ikka teavad millest nad räägivad.

Loodus ja loomine? Inimese jaoks on olemas loomulik, osalt loomulik ja üleloomulik, kuid on ka puhtalt üleloomulik. Jumala jaoks on kõik loomulik!

Inimesel võib olla kõik teaduslikult tõestamata, aga tal on vankumatu usk! Nii ma mõistan neid asju. Enamasti kohtame inimesi, kes jäävad sinna kahe perspektiivi punkti vahele. Kuskil keskel siis. Mis see tähendab minu jaoks?

Aga seda, et miks peaks autot käsitlema kui autoelektrik kes siis usub, et kui süüde töötab, siis tõenäoliselt auto käivitub. Aga käigukast või tagasild? See mees ei pruugi midagi elektrist teada, aga usub, et kui sild on reguleeritud ja käigukast korras, siis auto sõidab. Jne-jne.

Kuid mina usun, et ei üks ega teine osa ei tõesta ära auto sõidukorda. Sest kui bensiin lõpeb, jäävad kõik asjad paigale ja masin ikka ei liigu rohkem kui inertsist võimalik on. Auto on piltlikult samasugune looming kui maa ja kas see ehitati 1 või 6 päevaga, mis vahet seal on?

See on minu kasutada ja ma sõidan sellega, ja usun, et ma jõuan sellega sinna kuhu ma kavatsen sõita. Usk ei ole radikas, käigukast ega genekas, isegi mitte bensiin, vaid usku tuleb otsida selle kasutaja südamest, inimesest ja tema tahtest, kes seda eset kasutab. Mõnele võib vana auto tekitada ebausaldusväärsust, aga kes pole näinud uut või kallist autot teeääres abitult seismas! Mõni näeb ka politseinikus saatanat, kes teda "kiusab", kinni peab ja takistab sõitu. Või takistab sõitu nael kummi.

See kõik saab ajutiselt häirida meie usu eesmärki, kasvõi see ajafaktor, palju kulus aega auto loomiseks. Kust ma tean, kui kaua insenerid selle loomisega tegelikult tegelesid oma peas ehk selle peale mõtlesid enne, kui see läks liini peale ja siis 6 päevaga valmis nikerdati. Täiesti ükskõik! Kui minu kätte on see "auto" loodud, siis ma usun, et ma jõuan sellega kohale kui ma sõidan. Kui ma tegelen kõrvaliste asjadega, siis ma lihtsalt raiskan aega.

Kui Audi loob uue mudeli ja siis tulevad inimesed kokku ja hakkavad arutama mis moodi see loodi, siis ka kõige parimal viisil ei suuda need kindlaks teha, kui palju Audi loojal selle tegemiseks tegelikult aega kulus. Ja nii ongi. Evolutsionistidel ja ateistidel pole mitte tuhkagi, nende teadus on rajatud vaid küsitavatele oletustele, kuid selle juures nad naeruvääristavad kristlasi. Arenenud tehnoloogiad suudavad kindlaks määrata vaid 80 000 aastat, kuid evolutsionistid tsenseerisid seda fakti. Palju õnne siis! See on umbes sama, kui määrata hamburgeri vanust võttes aluseks säilitusained. Sellisel juhul võib jõuda järelduseni, et Jeesusel polnud mitte 5 leiba ja kaks kala, vaid kaks Big Mac´i. Ma ei imesta kui ateistid aastal 2510 jõuavad järeldusele, et Mc Donald´s oli juba Jeesuse ajal, sest seda kinnitab hamburgeri analüüs.

Kuidas Jumal oma asju ajas mind ausalt öeldes ei loksutagi. Mind huvitab enam see, mis moodi ma saan autot ära kasutada oma elu paremaks korraldamiseks.

Kes tahab lugeda pikemalt loomisest, siis Kristlik portaal Kaev.net avaldas artikli Piibel ja evolutsioon.

pühapäev, 25. aprill 2010

TASUTA TURUNDUS

See ei ole juhus ega trikk, et sa oled siin lehel. See on minu kogemuste ja töö tulemus.

Kui sind pole näha, siis võta ühendust. Esimene turundus konsultatsioon on TASUTA!

Ma pead ei anna, et ma suudan sind tuua kohale nr 1. Kõik ei sõltu minust. Pärast analüüsi selgub, mida annab teha, et sa oleksid leitav ja nähtav oma klientidele. Tõenäoliselt on võimalik positsiooni parandada, sageli on võimalik ka top 10.


Kirjuta mulle, millal sa soovid et ma helistaksin sulle ja ma võtan ühendust.
Siit leiad info tasuta turundus ja internetiturundus konsultatsiooni kohta.

Margus Veisveer

laupäev, 24. aprill 2010

Kristlik palve vs korrutamine

Kuulasin just Pereraadio pildiraadiot ja seal kõlas ühes jutusaates mõte: palvetab hommikul tund aega. Ja saate juht kommenteeris: "Oo, see on kõva sõna!" Mis mõttes iga hommik üks tund? Mis mõttes kõva sõna?!

Ta palvetas iga hommik tund aega

See periood juhtus ka minu elus, umbes aasta pärast usule tulemist. Tollal räägiti palju palvetamisest ja selle olulisusest. Ühel päeval tulin varem üles ja palvetasin hommikul ja see muutis minu elukorraldust. See juhtus umbes kell 5 hommikul. Ja nii ma tulin üles ka järgmine hommik palvetama. Ja järgmine kord ... Palvetasin umbes tund, mõnikord vähem. Täpselt ei mäleta enam. Ühel hetkel hakkasid inimesed selle tõttu mind tunnustama: "Oo! Väga tubli!" Ja ma sain innustust juurde. Peagi räägiti juba koguduses ja mõned ka imetlesid. Aga palvetamisest polnud mulle mitte mingit kasu!!! Jumal jäi kaugeks. Selline palvetamine muutis minu elukorraldust, kuid ei muutnud minu elu. Ei muutnud minu elukvaliteeti ja ma ei õppinud selle tõttu Jumalat enam tundma. Ma arvan, et pigem muutis see mind uhkeks. Inimesest kiitsid mind, mina nautisin seda. Kuid hommikupalve ei aidanud mind vaimulikult kasvada. Jumalat ei olnud kohal, Jumal ei tulnud kaasa. Ma enam ei mäleta päris täpselt mille tõttu ma lõpetasin hommikupalved, aga see periood sai lõpuks läbi. Ju ma sain aru, et see on mõttetu.

Aga ma ei saa aru, mis mõttes "kõva sõna"? Jumal kuulab minu monoloogi? Ja see kordub igal hommikul! Isegi krõpsakas käib kindla ajal otsekui oleks gramofoni unustatud mängima katkine vinüülplaat.


Ja see ketrab ja ketrab ... õnneks keegi märkab ja ta lihtsalt leiab: see segab.

Kuidas ma mõistan palvetamist?

Kui keegi palvetab hommikul tund aega, siis ok, las ta siis palvetab, see on tema asi. Kuid sellest numbrit teha, tänan ei! Usupalve toob vastuse (Jk 1:7, 5:15), sellele ütlen: jah! Jumal tegutseb meie usu peale ja vastuseid saabuvad usu tõttu (Mk 11:24)!

Kuidas ma tegelikult "palvetan".

Ma viin asjad Jumala ette ja palvetan. Kui vaja, siis tuletan talle meelde. Kuid vastused ei tule palve korrutamise tõttu, vaid ainult usu tõttu. Tõsi ta on, et vahel tuleb Jumalale peale käia, kuid kindlasti ei vaja Jumal palvete korrutamist. Ega Jumal ei maga.

Ma olen kuulnud arvamusi inimestelt, kellele ei meeldi kui laulus ühtelugu korrutatakse sama fraasi, siis ühest küljest ma näen, et nad tahaksid seda põhimõtet rakendada kõigis jumalateenistuse lauludes. On ka inimesi, kes ei lähe teenistusele, kus on teistsugused laulud (nt ülistuslaulude sarnased, kus salmid ühtelugu läbi lauldakse uuesti ja uuesti). Kas see on vaid laulmine siis? Usun et laulu viisi ja sõnade autor teab paremini, kuidas ja mida õige teha on. Kui ma ei eksi (ma rõhutan, ma võin eksida), siis John Wesley oli üks nendest, kes eelistas laule, mille sõnad ei korduks.

Ma ütleks nii, laul on üks võimalik viis enese väljendamiseks ja on kunst. Kunsti tuleb alati suhtuda kui kellegi loomingusse, nägemusse ja arusaamisesse ilust. See on maitse küsimus. Pealegi kui laulus kordub teatud viis, see aitab kinnistada mõtet või rõhutada. Õpetajad peavad pärast materjali edastamist ikka veenduma et õpilased omandasid teema ja küsivad üle, mis see muud siis on, kui mitte korrutamine. Korrutamine on tarkuse ema, ütleb rahvatarkus.

Kuid raskem on mõista kui me 21. sajandil kasutame keskaja muusikat ja laulame laule. Kas teenistuse eesmärk on väärtustada muusikute loomingut või kiita Jumalat? Ma arvan et kontserdid on palju parem viis muusikute meelespidamiseks. Ka vanamuusika on kahtlemata väärtus. Kuid ma ei saa ühest asjast aru, aga kas teie saate? Kui me kasutaksime tööle sõitmiseks hobust või vankrit, see oleks ju veider. Selleks on täna auto. Igal ajal on omad asjad, kord ja väärtused, kuid sellega kui me ei kasuta vankrit, ei solva me auto eelkäijate loomingut. Meil on väga palju häid muusikuid ja heliloojaid ja palju on loodud kaasaegset muusikat, siis miks peaks laulma viisi järgi mis pole meile omane.

Kui me jumalteenistuse praktika ja läbiviimise muutsime, mis ei ole keskajast, siis miks me laulame keskaja laule, vot sellest ma aru ei saa.

Minu meelest teevad meie muusikud oma tööd väga hästi, ja igal aja muusikale vastab oma ülesehitus ja loogika. Olemata muusik, on mul kõige vähem õigust siin sõna võtta ja öelda, et laulusõnad ei tohiks korduda. Aga vahel ma kuulen, kuidas minusugused võhikud seda ütlevad.

Kuid tulles tagasi vaimuliku muusika juurde, siis ma ei kujuta ette ülistuslaule, milles sõnad ei kordu. Ma olen märgand seda, et mõni laul on võidmisega, mõni ei ole. Mõni paneb liikuma Jumal väe, mõni lihtsalt on ilus meloodia ja sõnad, ongi kõik. Kuid ununeb pärast seda kui meloodia lõppeb.

Kui uurida psalmide raamatut, siis leiab sõnakordusi. Ei ole alust arvata, et Taavet ei korranud fraase ülistamise ajal. Selleks peab uurima kultuuri ja tava, mis moodi Jumalat ülistati 3000 aastat tagasi. Ja kui leiabki kinnitust, et korrutamist polnud, siis miks ei võiks see aja jooksul muutuda? Sest mis on laul? See on Looja tänamine ja ülistus. Tähtisam kui vorm on inimese suhtumine ja südamehoiak.

Mina palvetasin hommikuti mõni aeg, ma usun, et ma otsisn Jumalat kogu südamest ja tahtsin ta meele järele olla, kuid Jumalat ei olnud seal. Nii ongi. Kui Eelija oli Hoorebi mäel, siis Jumalat ei olnud võimsas tuules, ega polnud ka tules, ega maavärisemises, vaid see ilmes siis, kui tekkis tasane sahin (1Kn 19:12). Seetõttu omab enam tähtsust see, kas lauluga kaasneb võidmine, ja kas see puudutab meie südant ja muudab meid, kui see, milline see laulu ülesehitus on või meie ettekujutus sellest kus Jumal on ja kus teda pole. Võidmine annab vastuse.

Viimasel ajal olen ma üha vähem palvetanud. Ka Jumal teab. Ma olen palvetanud oma palved ära. Kuid see on kõigest palve. Minu teadete edastamine. Palju olulisem on see, et Jumal on minuga kogu aeg, igal pool ja tema ligiolu täidab mind nii, et ma võin rääkida igal ajal seda, mida Tema tahab minu kaudu öelda. See on minu "palvetamine" - mis tegelikult pole minu, vaid Jumala vaikne "sahin" - südame hääl, mis heliseb mu rinnus. See saadab mind ja julgustab mind. See muutis minu elu, mille suhtes palvetamine oli võimetu. Ma ei ütle, et ärge palvetage! Aga ma usun, et palve ammugi 1 h palve pole midagi sellist, et ma panen plaadi peale, siis see käib kuni kõik laulud saavad esitatud ning seejärel võtan plaadi pealt ära. Seetõttu mulle meeldib käia koos Jumalaga mitte ainult palve ajal, vaid kogu aeg. Ja ma tean, et see meeldib ka Jumalale. Jumalal on minust hea meel.

Kui ma selle tõe ära tabasin, siis tuli Jumal kohale, kes tõi mulle elu. Ma usun, et Jumala silmad otsivad maapealt inimesi, kes käiksid koos temaga nagu Eenok (1Ms 5:24).

reede, 23. aprill 2010

Jumalat sõnast, härga sarvest

Eestlased tunnevad väga hästi vanasõna "Mees sõnast, härga sarvest". Sellest on kujunenud omamoodi mõõdupuu. Kui seda mõõdupuud uurida, siis tundub see päris täpne ja vajalik ning leiab küll kasutust praktilises elus veel täna. Ei ole üldsegi mingi udujutt. Aga? Kui juba inimste vahelistes suhetes toimib nii vahe relv, miks siis kristlased seda ei kasuta? Kas kristlane võtab Jumalat sõnast?

Kuidagi tihti on Jumal meie jaoks selline hädine ja ähmane muinasjutu haldjas, olevus, kes ei saa meie arvates mitte millegi tõsisega hakkama ega saa midagi meie jaoks ära teha. Sest meile meeldib olla koos oma hädadega. Me ei palu. Sest me ei usu. Kas see ongi meie identiteet? Häda meile, kui haletsemine muutub harjumuseks. Kui me imetleme ja idealiseerime kannatusi. Aga see pole usk! See on romantism.

Usukangelased ei kahelnud Jumala võimetes, vaid võtsid teda sõnast, millest kirjutab kiri hereeblastele 11. ptk. Aga täna? Jeesus andis meile väe ja meelevalla. Meil on vägi ja ka pühakiri. Aabrahamil polnud Püha Vaimu ega pühakirja, aga ta võttis Jumalat sõnast. Ta oli karjakasvataja. "Jumal sõnast, härga sarvest" sobiks tema elu motoks küll. Kas see võiks sobida ka meie elu motoks, selles on küsimus.

Täna David Wilkerson saadab meeleheitliku üleskutse, see tõuseb üles sügavalt südamest - otse Jeesuse vaimust, arvan ma. "Mida selleks küll tarvis läheks et saada meid välja mannetutest eludest ... et panna meid nägema palju aulisemat elu" kirjutab ta.

Ma usun, et see kehtib täna ka eestlaste kohta. Miks on mõnele väikerahvusele nii armas pöörduda tagasi orjapõlve meelsusesse? Hirmud, usaldamatus, väe eiramine, kas see peaks iseloomustama kristlikku identiteeti, kristlast, kellel on Püha Vaim.

David Wilkerson kirjutab täna järgmist (lisan kogu tema teksti):

PIMEDUSEST VALGUSESSE

Mida selleks küll tarvis läheks, et saada meid välja meie mannetutest eludest täis süütunnet, hirmu ja masendust? Mida selleks küll tarvis läheks, et panna meid nägema palju aulisemat elu, mis meie jaoks ootel?

Paulus ütles: „Tänades Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis.“ (Koloslastele 1:12)

Kas sina sooviksid endale seda aulist, vabastatud elu? Usud sa, et see on sinu pärand? Usud sa, et Jumal meeleheitlikult sooviks kinkida seda sulle? Kui nii, siis võta see usu läbi vastu ja astu sellesse! Kuuluta see enese omaks! Paulus ütleb: „ Kas sa pole juba piisavalt kannatanud? Kas sa pole juba oma õppetunde kätte saanud?“ Ehk teisisõnu: „Kas sul pole juba kõrini elust täis hirmu ja piina? Kas sa pole juba aru saanud, et on üks tunduvalt parem tee?“

„...sest usust õige jääb elama.“ (Galaatlastele 3:11). Sa lihtsalt paned oma usu sellesse, mida Jumal on öelnud, et Ta teeb su heaks. See vabadust, õiglust, rõõmu ja rahu täis elu Pühas Vaimus on kingitus, mida ei saa kuidagimoodi oma tegudega välja teenida. Kuid suurim rõõm peitub teadmises, et sa pole enam „süüdi“ Jumala ees. Rõõm on teada, et su usk teeb sind õigeks Tema ees. "Õndsad on need, kelle ülekohus on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud. Õnnis on mees, kelle pattu Issand ei arvesta." (Roomlastele 4:7-8)

Aabrahamist sai rahvaste isa vaid tänu sellele, et Ta võttis Jumalat Tema sõnast. Ta oleks võinud ka kahelda ja kaotada seeläbi kõik. „Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai vägevaks usus, ülistades Jumalat ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud. Aga et see arvestati talle õiguseks, ei ole kirjutatud üksnes tema pärast, vaid ka meie pärast...sest me usume temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse...“ (Roomlastele 4:21-24)

Me usume Tema andestusse, mille läbi Ta tahab päästa meid. Ka peame me uskuma, et Ta hoiab meid. See vägi, mis päästab meid, see ka hoiab meid! See usk, mis tõi Jeesuse meie ellu, hoiab meid langemast.

„Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle läbi me oleme usus saanud ligipääsu ka sellele armule, milles me seisame, ja me kiitleme oma lootusest Jumalalt saadavale kirkusele.“ (Roomlastele 5:1-2)

Saagem kristlaseks, jäägem inimeseks

"Saagem kristlaseks, kuid jäägem inimeseks!" just sellise sõnum puudutas minu südant eile.

Ma sain selle mõtte eile. Samal päeval tuli ka David Wilkersoni ringkiri, ta rõhutab oma postituses, et Paulus ei minetanud oma nägu ja ta ei lasnud ennast segadusse ajada.

Mis ma saan öelda? Sellised asjad kinnitavad alati. Seda on väga julgustav teada!

Kui ma sõnumi üle mõtlen ka teisest küljest, siis tõesti, ma ei ole soovinud saada pastoriks, diakoniks või kaplaniks.

Pastorile ei helista inimesed lihtsalt niisama. Diakoni ei kutsuta külla abi vajamata. Kaplanit ei tülitata ilma asjata, milline sõdur tahab välja näidata ebakindlust, kuigi see pole tõsi.

Mulle meeldib rääkida inimestega, mulle meeldivad minu sõbrad. Mulle meeldib kui mind kutsukse appi midagi tegema ja ma tulen meeleldi kui ma vähegi saan.

Aga kui ma oleksin pastor? Kes siis kutsuks mind enese juurde kardina puud kruvima või kutsuks appi, kui auto vajab küüti või kasvõi veedaks aega üheskoos?

Pastor on esimene, kes sellisel juhul nimekirjast välja lülitakse. Diakoni kutsumine tähendab "kas sul on probleem?" Ka kaplan on kahtlemata austust ja tänuväärt elukutse. Kuid eesti mees ei taha näidata avalikult üles oma huvi igavikuliste asjade vastu. See tähendab tema joaks nõrkust! Kellel siis nõrkusi ei oleks? Ometi see loomuse poolest kinnine mees, ta räägib oma sõbraga! Seepärast on hea olla lihtne inimene ja olla seal, kuhu oodatakse tavalisi kristlasi.

Kristlane on juba oma nime poolest juht, ta on Jumala riigi vaimulik juht ja selle riigi esindaja - saadik, kellele on antud meelevald ja vägi. Sellele vaatamata Jumal ei öelnud, et saagu teist juhid, vaid ta ütles, minge kõike maailma. Milleks? Suhelge inimestega.

Tähtsate ametite puhul käivitub oreooli efekt, negatiivse oreooli korral ei näha positiivseid külgi inimeses, positiivse oreooli korral kiputakse nägema pigem head või nähakse üksnes head, inimesest tehakse iidol. Ma olen näinud inimesi, kes on juhid, kuid olen näinud ka juhte, kes pole jäänud inimesteks. Mis mõte on olla kristlane, kui ta ei suuda jääda inimeseks? Ammugi siis veel juht olla. Ma ei näe sellel mingit mõtet?

"Piibli põhjal on näha, et Paulust pandi proovile viisidel, mida vaid vähesed jumalariigi töölised on kogenud. Saatan püüdis teda ikka ja jälle tappa. N.ö. religioosne koorekiht hülgas ja mõnitas teda ning tuli ette ka aegu, kus isegi tema toetajad jätsid ta läbipekstu –ja hüljatuna maha. Kuid mitte kunagi ei kaotanud Paulus inimeste ees oma tõelist mina. Maailm ei suutnud teda kordagi häbistada või segadusse ajada ja Paulus ei põlenud ka kunagi läbi. Jumala võitud Sõna oli ta huulil igas olukorras ja just siis, kui tarvis," kirjutas David Wilkerson eile.

Kristlasel on eesõigus olla valitud, kuid kohustus anda enesele aru, kes ta tegelikult on, milline on tema identiteet, et ta ei mõtleks enesest rohkem kui ta on. Mis siis sellest et nimi kirjas ja pea taevas ning rinnas kõlavad tiitlid, aga jalad peaksid olema ikkagi kindlalt maas ja eesmärk silme ees. Nii arvan ma praegu...

neljapäev, 22. aprill 2010

Maailma 10 kummalist kirstu igale maitsele

Öeldakse, et selles maailmas on vaid kaks kindlat asja, need on surm ja maksud, aga inimene maetakse kirstus, olgu siis kas ilmalik või kristlik matus. Kristlik kultuur ja kristlik ajalugu mäletab kirstu kui igavat ja traditsioonilist puukasti, kuid mitte kõigi jaoks!

1. Kellele iganes see kirst oli mõeldud, ilmselt armastas ta napsitada. Ei imesta, kui ta sai kaasa klaasi ja pudel Chardonnay veini.


2. See näeb välja üsna väike kirst, aga võib ette kujutada, et selle sai vampiiri võsu, Dracula fänn.


3. UFC - tundmatu lendav kirst.

4. See ei ole urn, vaid perfektne täispuidust munakirst. Kas lahkunu peab alati olema horisontaalasendis? Ka vertikaalne asend sobib matmiseks. Kena muna!



5. Kumb oli ennem, kas kana või muna? Võta sa kinni. Aga pole kahtlustki kui tellija sümpaatia kuulus lindudele, siis sobib teda matta ka kanakirstus. Selleks ei peagi alati farmer olema.


6. John Lennon oleks sellise kirstu üle õnnelik olnud. Seda muidugi ei tea kas pill on ka hääles, aga miks ka mitte? Kaks kärbest ühe hoobiga! Matuse muusika ja kirst ühes elemendis. Meil on kombeks haua ümber pikalt jorutada, kuid mujal minnakse laiali pärast kirstu hauda laskmist. See ei tähenda, et muusiku looming läheb hauda kaasa, ei lähe! See elab edasi oma elu.

7. Kes selliselt maetakse: kalamees või maffia boss? Või Joona? Joona "nahas" küll ei tahaks olla. Kellele sest enam kasu olekski?


8. Ka Pähklipureja peaosatäitja saab oma koha.


9. Kristlik kirst? Ma eeldan, et see kirst on agnostiku jaoks.


10. Mis selle kirstuga öelda tahetakse? "Bon voyage!"? Imeline ananassi viisakus!

kolmapäev, 21. aprill 2010

Hääle andmine ei töötanud. Proovi uuesti!

Mõni aeg tagasi saatsin oma sõpradele kirja ja palusin hääletada meie maja pildi eest, kuid tuleb välja, et see link ei töötanud.

"Alguses kui kirja sain, siis see link ei toiminud. Täna toimis ja ma hääletasin sinu maja poolt" teatas mu sõber Olari.

Proovisin ka ise täna hääletada ja see link tõesti töötas. Kui klikkida punasel nupul "hääleta", siis peab avanema uus lehekülg ja seal kinnitatakse "Hääletatud!"


Ka internetilehitseja aadressiribal peaks tekkima uus unikaalne aadress, mis lõppeb sõnadega: renovation/thank_you/ Kui seda ei teki, siis hääle andmine luhtus.

Seetõttu kutsun üles - HÄÄLETAGE!

Oma hääle saad jätta siit >>


Meie pere osaleb konkursil, mille peaauhind 50 000 krooni kuulub enim hääli saanud maja pildile. Hääletage meie Võrumaa maakodule uus katus. Meie maja uus katus on vaid hiire kliki kaugusel. Suur tänu!!!

teisipäev, 20. aprill 2010

Tänasest muutus blogi domeen

Alates tänasest muutus blogi domeen.

Uueks internetiaadressiks on http://kristlikmottevora.blogspot.com

Tegelikult toimus nime muutmine kahes etapis. Kui veebruaris oli "Mõttevõra", siis märtsis lisandus täpsustavalt "Kristlik", kuid domeen jäi ikka veel endiseks. Nüüdsest ei erine blogi nimi enam domeeni nimest.

Nimi peab kohe ära ütlema millist tüüpi blogiga tegu on ja ühtima domeeniga. Loodetavasti domeeni nimes tehtud muudatus aitab tõsta ka blogi külastatavust.

Head lugemist!



Parem koos kurjusega

Jumala headuse ja kurjuse olemasolu üle on palju vaieldud. Paljud inimesed usuvad, et jumal on hea ja loodavad ka tema abile. Reaalne elu näitab, et Jumal armastab või aitab meid “juhuslikult,” kui nii võib öelda. Inimesed seisavad vastamisi reaalsete olukordade ja faktidega elus, mis sunnivad neid tunnistama deemonite valitsemist headuse üle. Poolaga seotud sündmused on taas tõstatanud üles küsimused: “Miks Jumal laseb sel sündida?” Kuid millele inimesed vastuseid ei ole saanud. Elu on nii karm, et ainult hea õnne korral säilitad hinge ja elad 70-ne aastani.

Aga kõikvõimas ja hea jumal ei võta midagi ette ja lubab kurjuse olemasolu. Iga aasta tapetakse üle 150 tuhande kristlastase. Jumal ei säästa ka oma jüngreid - kristlasi. Mida arvata jumalast, kes laseb kurjusel valitseda? Miks ma peaksin teda usaldama, kui ta ei taha ega suuda mind isegi kaitsta?

Paljud kristlased räägivad tuhandeaastasest rahuriigist — kui suurest ootusest ja õnneajast, mis vabastab maailma kurjusest, kuna hingevaenlane vangistatakse. Nad samastavad hingevaenlase eesmärke ja tegevust kurjusega. Kas piibli uurija avastab, et SEE on poolik tõde ja fookus ebatäpne? Teame, et hingevaenlane on kurjuse peategelane ja võime ka lugeda, et ta seotakse ning heidetakse vangi tuhandeks aastaks. Kuid kuskil pole kirjas, et kurjus kaob koos hingevaenlasega!

Jumal ja kurjus on kokkusobivad mõisted. Aga mis eesmärgi huvides peaks Jumal lubama kurjust? Kas kurjusel võib olla ülesandeid, mis on seatud vastavalt Jumala plaanile maailmast ja eriti üksikinimesest? Kas see võib tähendada, et Jumala olemasolu ja kurjuse tegelik eksisteerimine ei olegi loogilises vastuolus?

Paljud inimesed usuvad pikemalt mõtlemata kurjuse võitu ja seostavad seda Jumala võimetuse ja valelikkusega inimese ees. Raske on mõista, et Jumalal oli moraalselt õigem luua planeet maa kõlbeliselt vabade olendite ning kurjuse kui ilma nendeta. Veel raskem on südamest uskuda, et kurjuse tegelik eksisteerimine ei ole loogilises vastuolus Jumala eesmärkidega. Kui Jumal on armastus, kuidas ta saab siis lubada kurjust? Ta loob maailma koos kurjusega (1Ms 2:9,17), sest see sobib inimesele. Inimene võib igal ajahetkel vabalt valida hea ja kurja tegemise vahel. Aga inimesel on alati võimalik teha ka kurja. Kurjus on välistatud ainult juhul, kui inimesel puudub kõlbeline vabadus.


Nii reklaamib ennast Starbucks õlu. Kas pole osavasti peidetud kurjus?

Kurjuse olemasolu annab võimaluse teenida kiitust heategude eest ja laitust või hukkamõistu kuritegude eest. Näiteks nuga, mida inimene kasutab, ei ole moraalselt vaba. Kui keegi lööb selle ribide vahele, ei lähe nuga kohtu alla. Kui kokk lõikab liha, ei kuulu ka kiidusõnad noale, kuigi paljud neist verise näpu pärast just nuga sajatavad. Nuga on võimetu heaks ja kurjaks, teenima kiitust ja hukkamõistu.

Andestamine on üks kaunimaid kõlbelisi väärtusi, kuid ta ei oleks olemas kurjuseta! Kuidas sa andestad oma abikaasale, kes midagi ei ole teinud. President ei saaks näidata halastust, kui puuduks pahategu, mis väärib karistust. Ei saaks kaasa tunda kannatajale, mis on samuti vaieldamatu voorus. Piibel kirjutab: “Aga kui te peaksite kannatama õiguse pärast, siis olete õndsad.” Piibel räägib palju jüngrite kannatustest, aga selle juures võime näha, et jüngrid rõõmustasid kannatustes üliväga. Kuidas on see võimalik? Kuidas on võimalik kannatustes olla rõõmus ja jääda rõõmsaks? Paulus kirjutab korintlastele “Mul on rohkelt julgust teie ees, mul on teie üle palju kiitlemist, ma olen täis lohutust, mul on ülekülluses rõõmu igas meie kitsikuses.” Need väärtused sõltuvad kurjuse olemasolust. Aga see ei tähenda ka, et Jumal lubab kurjust üksnes väärtuste pärast.

Võimalus kurja teha sisaldub meie moraalses vabaduses. Selle reaalset väljendust näeme nii enda kui ka teiste eludes. Õiglus nõuab kurjuse karistamist. Karistusega kaasneb kannatus. Kannatus on liik kurjust. Nii oli Jumala ees küsimus kuidas ühte viia “Tema õiglusenõue” ja inimeste päästmine kannatusest.

Jumal on suveräänne aga ka inimesele on antud vabadus ja õigus otsustada. Jumal ei mõista ebaõiglaselt hukka. Me oleme reaalsed isikud reaalses maailmas, oleks mõttetu nõuda, et meid hoitakse nagu mustust pilpa peal. Põhilised nõudmised õigluse osas on teada kõikidele inimestele nende südametunnistuse kaudu.

Meil tuleb leppida meile loodud maailmaga, mis sisaldab ka kurjust (heebrea k. tegusõna rah [rä-ah]). Nad on kokkukuuluvad. Seega ainuvõimalik alternatiiv moraalselt heale maailmale koos kurjusega ei ole mitte moraalselt hea maailm ilma kurjuseta, vaid moraalselt neutraalne maa — milles puuduks nii halastus kui ka hukkamõist! Huvitav, kas niisugune koht sisaldaks ka meid?

Loe kommentaare siit

esmaspäev, 19. aprill 2010

Telekavabad aastad

"Kapitalismiohvrite Eest Seismise Ühing (KSEÜ) annab teada, et täna algas rahvusvaheline telekavaba nädal" teatas portaal Elu24. Siis mulle tundub, et tegelikult on see vaid üks võimalikest inforuumidest, millest kutustakse loobuma. Ma elan ilma telekata ja ei tunne sellest mitte mingit puudust. Otse vastupidi! Selle arvelt "tekib" väärtuslik aeg. Kui kõik tunnid kokku lugeda mida inimesed teleka taga ohverdavad meediaväljaandele, siis paljudel on see aeg pikem kui tööpäev. Telekas pälvib nende elus uskumatult suure osa ajast ja tähelepanust! Kas see osakaal on põhjendatud?

Inimesed on tuhandeid aastaid elanud ilma telekata ja elavad ka edaspidi. Ma ei näe mitte mingit põhjust, miks peaks teleka tagasi tooma (mul on telekas, kuid ma hoian seda kaugel). Teleka arvelt saab palju korda saata. Nii et kui keegi arvab, et igas kodus vaadatakse telekat, siis meil seda ei tehta. Samas mõnikord me vaatame saateid internetist, mõnikord erisaateid mõne sõbra telekast, kus juhtub, kuid telekas ei mahu meie pere päevakavva.

Elu24 kirjutab muuhulgas "probleem on selles, et niigi võtab inimene ebaproportsionaalselt suure osa informatsioonist vastu silmadega. Anname siis silmadele puhkust. Aga infot võiks selle nädalal jooksul ammutada näiteks raadiost."

Kas inimene sõltub telekast või raadiost, ma ei näe siin mitte mingit vahet. Küll aga arvan, et põhjus miks inimesed on sattunud infost sõltuvusse, seisneb selles, et nad arvavad, et kui nad jätavad mõne saate vahele, siis nad on ühiskonnast eemale jäänud. Nende peale vaadatekse viltu. Kuna nad ei tea teemas kaasa rääkida. Aga selline kartus on asjatu. Inimene ei peagi rääkima seda, mida see või mõni teine väitis ja ütles. Selle asemel võiks rääkida oma arvamusest. Ka kogu vajaliku info saab kätte igal ajal ja sobivas formaadis kui keegi vähegi seda tahab, näiteks internetist. Vahe on selles, et inimene sel juhul võtab aja ja töötleb infot valikuliselt, mitte ei ahmi kõike mis ette antakse. Kõigega pole võimalik kursis olla. Piisab kui inimene on kursis selle valdkonnaga, milles ta tegev on. Pidagem aega kalliks.

Kuivõrd telekavaba nädala üleskutse üks eesmärk oli anda puhkust silmadele, siis mina kutsun kõiki üles andma puhkust ajule! Mida see tähendab? Aga seda, et inimene ei pea ennast siduma tundideks lõputu infovoogude töötlemisega, vaid selle asemel anda puhkust mõistusele. Näiteks võib midagi ise luua mõne hobi korras. Miks oleks vaja ajule puhkust? Infot võiks selle nädala jooksul ammutada südamest. See tähendab olla vaimust juhitud.


Kui Emori uuringu andmetel vaatavad eestlased keskmiselt telekat 3 tundi päevas, siis kutsun ülesse inimesi olema vaimust juhitud 3 tundi päevas. Inimene kes püüab nädala jooksul olla südamest juhitud, peaks tegema pärisasju: suhtlema perekonnaliikmetega, rääkima lähedastega, palvetama üheskoos, rääkima ka sellest mida vaim nende südame vastu räägib ja oma igapäevaste asjade tegemisel pöörama tähelepanu ja arvestama senisest enam südamehäälega.

kolmapäev, 14. aprill 2010

7 päeva vabadust!


Sõidame nädalaks linnast välja ja internetis näeb meid harva, vaid siis, kui satume Võru linnas WiFi leviala piirkonda.

Kõik sõbrad on oodatud appi maatööd tegema. Maatöö on mõnus vaheldus!

Kevadet!

teisipäev, 13. aprill 2010

Homme maale!



Sellised kutsumata külalised on meil igapäevased. Mõnikord on nad nuhtluseks, sest söövad valimata: lilled, põõsaid ja kõik mis kätte juhtub - kõik läheb peale. Kuna elavad meie kulul, siis nimetame neid meie koduloomadeks. Aga lastele pakuvad nad elevust, mis sest, et iga päev võib neid näha, ikka uudne: "Näe - metskits!"



See pilt on tehtud magamistoa aknast läbi aknaklaasi, pühapäeva varahommikul. Taustaks on 6 meetri kõrgune kuusehekk.

Heki kogupikkus 200 m. Teisel pool hekki terendab küla. Kuid siit poolt kulgeb metskitsedel loomaderada, kus nad siis liiguvad ühest metsast teise, kuna meie maja on kahe metsa vahel ja nähtavasti nad ei viitsi ringiga käia, siis ongi nii, et nende rada kulgeb piki hekiäärt, õunapuude alt. Kitsed on eriti maiad õunte järgi. Talvel kraabivad jalgadega lume ära ja otsivad hiliseid õunu mis jäid sügisel korjamata. Õunu võib leida isegi varakevadel lume sulamise ajal.

Mõned kitsed on kurjad ja häälitsevad (hauguvad) nagu koerad ja ei karda inimesi. Ühel sügisel lõikasime puid ja sokk oli nii tige, et meil võttis kõhu alt kõhedaks. Inimsed on ennegi metsloomade käest peksa saanud. Seetõttu tunnevad metskitsed ennast meie aias rohkem peremehena kui meie lapsed. Homme sõidame maale ja vaatame kes peale jääb!

Uskumatult kiire vool


Käisin jalutamas Pirita jõe ääres ja mind jahmatas selle uskumatult kiire vool. Tegin sellest telefoniga klipi, kuid parem on seda nautida oma silmaga. Tõeliselt efektne vaatepilt!



esmaspäev, 12. aprill 2010

Nälgimise ime II osa

Jumal juhtis Iisraeli rahvast algul Suuri kõrbesse kolmeks päevaks ja hiljem läbi Siini kõrbe, mis on Eelimi ja Siini vahel, kolmandal kuul pärast lahkumist Egiptusemaalt tulid nad Siina kõrbesse, mis pöördus 40-aastaseks kõrberännakuks, kuni nad jõudsid Kaananimaa piirile. Rännaku ajal rahvast toidetakse lindude ja mannaga.

Kust nad said vitamiinid?

Pole vähimatki kahtlust, et nad said toidu otse Jumala käest, see tundmatu soomuse taoline, peenike nagu härmatis maas, mis kattis kogu maa valgeks, meenutas koriandri seemneid (2Ms 16 ptk), kuid maitse poolest nagu mesikook. Ja kui rahvas seda nägi, siis nad küsisid üksteiselt: mis see on? - heebrea keeles "man hu". Nimetus manna tuleb küsimusest, mis see on (2Ms 16:31), mida nad tunda ei saanudki (s 15). Aga Mooses vastas neile, see on leib mida Issand annab teile süüa. Mis aineid "see leib" sisaldas? Seda koguti kuuel hommikul seitsmest, aga kui päike läks palavaks, siis see sulas? Kas see oli kogu menüü, millest nad kõrbes toitusid 40-aasta jooksul? Ei olnud. Sest me võime lugeda, et nad peatusid vee ääres, kus olid palmipuud. Või võime lugeda, et kogudusetelk pandi püsti, selles algas ohvriteenistus. Kui toimus Aaroni poegade preestriteks pühitsemine kirjutab pühakiri: "võta üks noor härjavars ja kaks veatud jäära, hapnemata leiba, õliga segatud hapnemata kooke; tee need peenest nisujahust!" Mõni ütleks: see on ju jahu?! Tegelikult oli neil kõik olemas. Vahel nappis vett.

Kas nad olid vangistatud?

Teatud määral olid ja ei olnud ka. Neil oli "seatud" piirid, aga nad käisid ka "hüppes". Kõrbes liikudes puutusid nad kokku mürkmadude ja skorpionidega, aga ka "õnnistati" nendega, kui nad nurisesid, et "hing tülgastab seda viletsat toitu". Mooses tegi vaskmao ja kui madu oli salvanud kedagi, aga too vaatas vaskmadu, siis ta jäi elama. Silmaga nähtavas kauguses jäi inimene elama. Kui see madu oli ridva otsas, siis võis olla nähtav umbes 5 km raadiuses. See oli nende turvatsoon, mis piiras teatud mõttes liikumisvabadust, kuid ei välistanud seda. Põhjamaa inimesel on kõrbest ettekujutus, kui suurest liivakastist, kuid "kõrb" on lai mõiste ja kõrberännak ja kõrb ei ole sünonüümid. Nii võime ekslikult ette kujutada, et Jumal isoleeris neid ühiskonnast, kuid see polnud nii. Nad liikusid edasi siis, kui tuli selleks käsk (2Ms 33:1). Kuid Jumal ei vangistanud oma rahvast liivamerre, nii ka menüü ei olnud üksnes linnud ja manna.

Kas Jumal näljutas nad surnuks?

Kindlasti oli 40-aasta jooksul paremaid ja halvemaid perioode, paljud surid rännaku ajal, kuid enamus surnuist siiski surid loomulikku surma. Jumal ei näljutanud neid surnuks. Lihalaual ei olnud üksnes vutid, vaid olid ka lambad ja veised. Manna ei olnud ainus leib, vaid neil oli ka tavapärane leib ja nisu ning teised tavapärasemad toitained. Kuid selles menüüs võis olla nisul eriline tähendus. Nisu aitab lahti seletada seda, kust nad said elutähtsad vitamiinid kõrberännaku ajal.

Kui neil oli nisu, siis neil oli võimalus panna seda idanema. Mitte külvata liiva, vaid panna idanema ja toidulauda rikastada vitamiinirikka nisuiduga. Selleks oli vaja vaid nisu ja vett. Igatahes nisuidud võisid olla üheks lisatoiduks. Pigem neil puudus puit tule tegemiseks, kui nisu leiva küpsetamiseks. Vee ja soojuse koosmõjul saab 24 h jooksul valmistada üsna maitsva, kuid äärmiselt rikka vitamiinipommi. Inimesed pidid tundma ka nisu teisi omadusi, kui vaid seda, et sellest saab jahu leivaks.

Kui ei sure, siis see jääb üksi?

See on mõistatus, mille ütleb välja Jeesus "Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi" (Jh 12:24).

Minu köögikapis on klaaspurk, kus ma hoian nisu ja kasutan seda vahete-vahel. Suretan neid välja! Idanenud nisu rikastab meid vitamiinidega. Idanemise juures on üks aga, seemne iga vähendab normaalse idanemise tõenäosust. Avastasin hiljuti, et nisu on kaotanud vähemalt poole oma idanemise elujõust. Nagu Jeesus ütleb, kui nisu ei kasuta külvamiseks, siis jääb see üksi. Ta jääb seemneks, millest saab teha jahu, kuid ta pole enam seeme, mis on "suremiseks" kõlbulik. Elu andmiseks peab seeme surema. Mida surm tähendab ühe seemne jaoks?

Idanemiseks see kastetakse vette ja pannakse sooja kohta. Mõne aja möödudes, hakkab seeme paisuma ja otsast tungib välja idu valge pea. Inimese usuga on sama lugu. Kui keegi ütleb inimesele: sa pead surema. Siis see hirmutab inimest. Kui aga öelda inimesele, et surm pole eemaletõukav, vaid on loomulik kristlik protseduur, kus kristlane visatakse vette tundmatus kohas, immutatakse läbi Jumala vaimuga, ning ta hakkab Jumala sõna jõu mõju tõttu vilja kandma. Piltlikult ajab otsast välja valge pea. Tärkab uus elu. Siis see inimene mõtleb: oo-jaa, ma tahan ka seda! Kuidas saab surra? Palun mulle üks surm.

Selline hoolas - seemnega ümber käimine, või niiske ellu äratamine on iseenesest pärsis meeldiv, eriti kui inimese vaim on elutu nagu kõrb. Kuid selles pesitsevad omamoodi mürgised elukad, kes teevad kahju inimese hingele. Aga koos Jumalaga on ka kõrbes elu võimalik. Kui keegi on kõrbes, siis kes ei tahaks juua?

Nisu seemnele antakse vett. See on just see, mida ta saab surmaks - oma enese mina suretamiseks. Kui põllumees toimetab seemnega, siis Jumal toimetab inimesega. Samal viisil. Kõik on harjunud mõttega, et nisu külvatakse mulda, visatakse kuhugi maapinna sügavusse. Kui me aga mõtleme, et mullas liiguvad ringi vihmaussid ja muud putukad, siis see tekitab meie hinges vastumeelsust. Ka Jumalale suremisest mõtleb inimene kui millestki vastumeelsest. Millestki, mis võib olla ebameeldiv. Kristusele suremine võib tunduda mudamülkas või konnatiigis suplemisena. Kuidas tegelikult on?

Kristlik seeme sureb oma elu kvaliteedi tõttu. Jumalal on kahtlemata väga hea meel, kuid surema peab ikkagi Kristlane. Jumal näitas ette, kuidas seda teha tuleb. Vastupidiselt Jumalale, inimene ei pea enam kannatama, sest Jumal juba kannatas. Kristlane ei kaota mitte midagi kui ta ego sureb Kristusele. Kristlik surm, on surm eluks. Püha Vaim teenindab ja kasvatab vägagi meeldival viisil. Ka ei tule üksi olemist, nagu Jeesus tundis ristil rippudes. "Mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?" (Mt 27:46). Selles surmas kristlane pole üksi. Kui nisu iva sureb, siis mis temast saab?

Seemne otsast tärkab kaunis idu, alguses tungib välja vaevumärgatav valge pea, mis sirgub kiiresti ja muutub roheliseks ja elujõuliseks. See pakatab elust, kuigi oli väeti. Aja jooksul saab sellest tugev "oks" mis kannab viljapead. Just selline saatus ootab kõiki neid, kes otsustavad risti maha panna ja jätta seljataha - selle hüljata. Need kes lähevad surmast läbi, ainult neile juhtuvad ilmumised, kes usus edasi liiguvad, vaid neid järgivad tunnustähed. Uskujad tõstavad paljaste kätega üles mürkmadusid ja see ei kahjusta neid (Mk 16:17).

Inimene võib ka mitte surra, ta võib sedavõrd imetleda oma ihu, mis lõpuks kaotab elujõu. Aeg töötab tema kahjuks. On vaid aja küsimus, millal lõppeb elujõud ja kaob idanemise võime. Keegi võib olla kadunud poeg, keegi võib olla kadunud lammas, mõni võib olla kadunud aare, pärl, kuid on väga kahju, kui temast saab kadunud nisuiva. Nisu, mis kaotas mitte üksnes oma elu, aga temast ei saanud kunagi viljapead, kuna ta kartis surra iseenesele.

Aga kuidas jääb nälgimise imega?

Me teen vahet kahel meetodil. Kui inimene vabaneb sõltuvusest nälgimise teel, siis selle ärrituse suhtes reageerib ihu. Kui keegi vabaneb sõltuvusest vaimsel meetodil, mis on üleloomulik, siis tema ihu ei taju midagi. Sõltuvus kaob. Kaob ka tahe uuesti proovida.

Ma olen vabanenud vaimsel meetodil, üleloomulikult. Lihtsalt ühel hetkel Jumal võttis ära sõltuvuse ja hiljem ei tekkinud ka mitte mingeid ihuga tuntavaid ärritusi. Kuigi oleks pidanud tekkima. Teatud sõltuvustega kaasnevad järelmõjud. Näiteks organism on harjunud saama ainet ja nõuab seda. See on kliiniliselt tõestatud. Kuid üleloomulikult vabanenud inimese ihu on puhas. See on Jumala ime. Inimene ei saa ise selleks midagi teha. Arstid saaksid anda sõltuvuste korral leevendavaid aineid, kuid inimene ei vajagi neid enam.

Kui keegi ütleb mulle, et sõltuvustest vabanemine on võimatu, siis ma ütlen: aga palun, ma räägin endast... soovite? Jumala jaoks ei ole olemas mitte ühtegi sõltuvust ega ka ainet, mille mõjust ta ei saaks inimest vabastada. See kehtib ka vaimsete haiguste kohta. Kui Jumal tervendab vaimuhaige, siis ta mõistus on kohe tagasi. Piiblis on sellised tervenemise näited. Need on üleloomulikud, kus Jumala vaim tuleb oma väega ja tervendab. Üleloomulik meetod "töötab" minu peal oluliselt paremini kui alljärgnev.

Aga ka nälgimise ime aitab vabaneda sõltuvusest, kuid vabanemine toimub loomulikul meetodil. Piltlikult inimese ihu "viskab" enda seest välja selle, mis ei kuulu organismi juurde. Kui üleloomulikul viisil võtab Jumala vaim ära tarbetu osa, siis loomulikul viisil teeb seda ihu. Nälgimise ime on oma olemuselt loomulik tervenemise protsess, organismis toimub puhastus ja mida suurem see on, seda enam kahjulikke aineid viiakse ihust välja ning nende uuesti manustamine tekitab vastumeelsust, kuid tahe ei kao. Jääb alati tõenäosus, et inimene ei suuda kiusatusele järgi anda ja proovib taas mõnuaineid või teeb midagi sellist, mis tekitab sõltuvust. "Kelle" tahtejõud tugevam on, see jääb peale. Nõrga tahte korral inimene satub uuesti sõltuvusse. Sellepärast on üleloomulik vabanemine suurem kui nälgimise ime. Kuid ma olen proovinud nälgimise ime abil vabaneda, siis - ka see töötab.

Kõik on võimalik sellele kes usub, ütles Jeesus, küsimus on meetodites, mida inimene proovib ja enam usaldab.

pühapäev, 11. aprill 2010

Seksist keelduja rikub abielu

Postimees kirjutab 6. aprillil, et plahvatuse üle elanud naine ei vastanud mehe lähenemiskatsetele.

Kui abilelunaine keeldub meest rahuldamast, kas ta rikub abielu? Mina usun et rikub. Ta rikub ka sel juhul, kui mees rahuldab ennast prostituudiga, sest algpõhjus on tingitud ikkagi naise hoiakutest oma mehe suhtes.

Vallaline mees võib olla rahuldamata, aga kui mees abiellub, siis naise kohus on kanda hoolt mehe vajaduste eest, mitte jätta teda omapead oma vajadustega. Kui naine keeldub seksuaalsest vahekorrast, võib asi kiiresti kontrolli alt väljuda. Kui aga naine keeldub ühtelugu, siis läheb asi kriitiliseks.

Põhjused selleks võivad olla erinevad, näiteks kuupuhastus, stress, vähene romantika, lapsed, ebasobiv aeg või koht, tüli, kättemaks, või lihtsalt väsimus. "Me läksime tülli sellepärast, et ma ei soovinud intiimset lähedust. Olin sel õhtul väga väsinud ja tahtsin magada," rääkis naine ajalehele. Millegipärast ma ei usu, et see mees ennast õhkis lihtsalt ühekordse keeldumise pärast. See probleem pidi korduma. Ma mõtlen mehe jaoks.

Kas seksist keeldumine on kristlik?

Paulus kirjutab, et kui keegi ei suuda end taltsutada, siis ta abiellugu (1Kr 7:9). Ta toob põhjuse, ta ütleb et parem on abielluda, kui himudes põleda. Mida siis tegelikult sellega öeldud on?

Asi on selles, et kui abiellutakse, siis nii mees kui ka naine saavad rahuldada teineteise seksuaalsed vajadused sel määral, et himu nende abielu ei mõjuta. See tähendab mida?

Kui abielu mees vaatab oma naist ja soovib temaga vahekorda, siis antud pühakirja kontekstis mees EI HIMUSTA oma naist. Jeesus ütles: "Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud." (Mt 5:28). Rahuldatud mehel pole põhjust vaadata teisi naisi. Kui meest kiustakse rahuldamatuse tõttu, siis vastutus selle eest lasub ka tema naisel, mitte üksnes mehel. Selle põhjuse tõttu pääses abielurikkuja naine (Jh 8:9). Jeesus ütles talle, sa tegid pattu. Abielurikkumise eest oleks võinud süüdi mõista mehe, aga kohut mõisteti naise üle. "Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt." Ka mees tabati abielurikkumiselt! Abielurikkumiseks läheb vaja kahte poolt, ka meest! Pühakiri kirjeldab, et kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: "Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!" Kas need olid rahuldatud mehed? Ma arvan, et ei olnud.

Kuid milleks abielluda, kui naine või mees ei taha teineteist rahuldada? Kui naine arvab, et tal on õigus otsustada, millal seksida või millal mitte, siis ta eksib. Sellega naine paneb oma abikaasa vägagi ebameeldivasse, ütleks - täbarasse olukorda. Sellise naise mehel oleks olnud parem temaga mitte abielluda ja pigem üksi põleda himudes nagu Paulus kirjutas, kui abielluda naisega, kes hoiab teda nagu kelgu nööri, laseb himudes põleda ning olla püsivalt rahuldamata.

Mida siis teha, kui keegi tunneb seksuaalset rahuldamatust?

Ärgu keegi arvaku, et jutu point oligi soovitus: külasta prostituuti. Kindlasti mitte! Tahan öelda, et sellise olukorra tekkimise eest kannavad vastutust mõlemad pooled.

Mehel võib olla vaja mõelda, kas naine on olnud rahuldatud. Teineteist süüdistamata. Näpuga näitamine ei lahenda mitte midagi. Vaja on ära kuulata poolte seisukohad ja vajadused selgeks rääkida.

Tavaliselt seksist keeldumiseks ei ole väga tõsiseid põhjusi. Kui mees rahuldab naist ja teil on lihtsalt erinevad vajadused, siis naisel on hea pöörata senisest enam tähelepanu mehe rahuldamiseks. Ma ei usu, et üksi naine soovib, et ta mees põleks himudes ja vaataks teisi naisi?! Näidake mulle sellist naist?

Mis saab veel paremat olla naise jaoks, kui mees julgeb naisele tunnistada oma vajadustest ning naine mõistab, et just tema tähelepanu aitab ära hoida mehe himud. Nii saab naine muuta abielu sideme tugevaks ja teha oma mehe õnnelikuks. Aga seksist keeldumine ei tee kunagi abielu õnnelikumaks.

reede, 9. aprill 2010

Nälgimise ime


Mul oli südames kirjutada üles oma lugu nälgimisest, - ime, mis mind teismelise eas oluliselt mõjutas. See on lugu ekstreemsest toitumise kogemusest ja minu esimesest kohtumisest Jeesusega. Aga miks ma sellest kirjutada tahan? Ma usun seda, et Mooses koos Iisraeli rahvaga koges kõrberännaku ajal sama ime - nälgimise ime.

Põllumees teab mida nisu ivaga peale hakata, et see kannaks vilja.

Umbes 24 aastat tagasi Jumal kutsust mind esimest korda. Ta viis mind kokku inimestega, kes andsid mulle lugeda raamatud usu teemal. Siis oli veel nõuka aeg. Selline kirjandus oli keelatud. Need raamatud olid aga erilised. Kuna need olid trükitud tavalisel kirjutusmasinal, kuskil kodus ja seejärel köidetud. Kõigil raamatutel olid kõvad kaaned. Tehtud olid need asjatundlikult ja väga korralikult! Kuid mitte ainult usu raamatud.

Üks nendest raamatutest oli "Nälgimise ime". Raamatu pealkiri jäi meelde, aga ma kahjuks enam ei mäleta, kes selle raamatu autor oli. Selle raamatu tõi mulle Leili, kes käis tollal mitmes koguduses, üheks selleks oli Tartus Riia mnt ja Võru tänava nurgal paiknev kogudus. Ma ei tea täpselt, mis kogudus seal oli ja kes seal käisid, aga praegu arvan, et seal võisid koguneda medokad. Aga mul jäi Leili jutust meelde ka see, et ta mainis ka adventiste. Igal juhul tema oli see, kes mind kutsus kirikusse, aga minul ei olnud suurt aega ja tahtmist minna. Ma arvan, et olin siis 16 või 17. See võis olla Paul S. Breggi raamat Nälgimise ime, kuid ma pole selles kindel, sest mul pole algmaterjali ning enam ei oska täpselt öelda, kas ma räägin ikka samast raamatust, või on see tervikpilt tekkinud mitme allika koosmõjul. Aga see selleks.

Tollal loetud raamat avaldas mulle sügavat mõju. Selles õpetati organismi mürkidest puhastamist veedieedi abil. Ma ei nimetaks seda paastumiseks. Ma ei mäleta, et sellest oleks seal räägitud. Küll aga räägiti nälgimisest. Asi korrektne. Programme oli algajatele, alates 24 h kuni 40 päevani, mida siis kirjeldati. Üks oluline osa, mida seal kirjutati oli ka tervislik toitumine. Selle toidu osakaalu meie menüüs. Kui ma nüüd mäletan nõuka aja toidulauda, siis selle täitmine oli praktiliselt võimatu. Hea oli, kui nn värsketest sai toidulauale porgandi või kapsa. See ehk oligi kõik. Enamasti ikka kartul, kaste, supid ja seesugune värk. Täna lähed hüpermarketisse ja võtad mida tahad.

Kuid see programm ei olnud nn kaalujälgimise staf. Nälgimise ime tundus mulle tõsine ja meditsiinilise vaatenurga alt kirjeldatud. Ka inimene, kes selle tõi, ei jätnud meditsiinist rumala inimese muljet. Tema poeg õppis Tartu Ülikoolis lastearstiks. Mõeldes terminitele, mida Leili kasutas, jäi mulje, et ta õppis koos oma pojaga. Poeg on täna pediaater ja kui ma ei eksi, siis ta töötab Rootsis arstina. Temast sai tubli mees.

Raamatu üks peatükk käsitles ka nisuidude toiduks kasutamist. See oli minu jaoks täiesti avastamata, uus ja põnev maailm. Raamat väitis, et teaduslike uuringute tulemusel tehti kindlaks, et idanenud nisuivade regulaarne tarvitamine rahuldab inimese vitamiinide ja mineraalide vajaduse. Täielikult. Inimese jaoks olulised ained on esindatud idanenud nisu tarvitamisel. Kõike pidi olema piisavas koguses. Aga praktika?

Tegelikult mul ei oleks see meelde jäänud ja ma ei oleks selles nii veendunud, kui ma poleks seda järgi proovinud. Tegin seda ühtelugu. Nälgisin alguses 24 h korraga. Nädalas. Hiljem proovisin 3 päeva nädalas. Ka 7 päeva sai ära proovitud. Kui ma nüüd mäletan, siis minek üle 3 päeva ongi kõige raskem emotsionaalselt, mitte nii väga füüsiliselt. Sest kuidas sa ütled ei, kui kõik teised söövad, kodus, koolis ja mujal. Siis oli vaja iga kord selgitada, milles asi. Ega inimesed seda ei mõistnud. Neile tundus ikka, et ma olen püsti hulluks läinud. Kuid ma tahtsin rõhutada seda ka seetõttu, et tegelikult 4. päev oli selles protsessis ülemineku päev. Jood vett. Seda pidi kasutama päevas ca 3 liitrit, regulaarselt. Vesi viib organismist mürgid välja. Kuid annab lihastele ka toonust. Veel annab toonust lusikatäis mett, kui mõnel pilt eest läheb, siis soovitati seda võtta. Minul ei läinud. Ja ma sain hakkama veega. Mäletan selgesti, et 5 päev oli murdepunkt, siis inimene enam süüa ei tahagi. Pole isu. Võibolla see üllatab sind, kuid nii see on. Kui inimene on vee dieedil 4 päeva ja ületab selle, siis alates viiendast päevast on asi väga mõnus. Tõsiselt. Tekib selline vabanemine. Organism hakkab harjuma ka "mõttega" et talle ei antagi enam midagi ette. Peab leppima. Söögiisu kaob viiendal päeval. Ka emotsionaalselt erinevad kolmas ja viies päev nagu öö ja päev. Kolmandal päeval on pilt taskus, aga viiendal päeval hüppad rõõmust ja vabadusest. Kerge on olla. 7 päeva on väga mõnus olla. Tekib tahe edasi nälgida. Peab olema ülimalt ettevaatlik, kui sa otsustad mitte jätkata ja alustad toitumist. Need kogused peavad olema suutäied. Paari tunniste vahedega. Alustada tuli keedetud köögiviljadega, mitte värske rohelisega kui mõni arvab nii. Rohelist veel ei tohi süüa. Ammugi liha ja rsasvast. See on liiga ränk toit. Juba paari päevaga taastub organismis inimene normaalne toidu vastuvõtt, kuid ma ei tea, kui ruttu taastub see siis, kui nälgida üle 7 päeva. Tõenäoliselt kauem. Ehk nädal või 2. Nii või naa, selline protseduur nagu seda on nälgimine ja üksnes vee joomine, tuleb alati kasuks. Pea hakkab tööle, ihu sünnib nagu uuesti. Tõuseb toonus. Liigestest kaob ära sinna kogunenud mürk ja väga palju muud jääkained. Eks see olegi selline suurpuhastus, kuid kindlasti ei nimeta ma seda paastumiseks.

Siis ma ei teadnud midagi Iisraeli kõrberännakust, kuid nälgimise ime tundmine avas minu peas mõistuse, uue dimensiooni, teadmise kui oluline see oli Iisraeli rahvale kõrbes. See avastus on ammu unustatud vana tõde. Milles see seisneb?

(järgneb)

neljapäev, 8. aprill 2010

Kristlik patuhoolik

Et asi oleks arusaadavam, siis ütleme piltlikult nii. Alkohoolik on inimene, kes kannatab haiguse all, mida nimetatakse alkoholismiks. Aga patuhoolik on kristlane, kes kannatab patuholismi ehk himustamise all, mida nimetatakse silma- ja lihahimuks või elukõrkuseks. Himustamine on peamine inimese usust ära langemise põhjus, vähemalt oli esimene kord.

Kuidas aru saada, et kristlasest on saamas patuhoolik?

  • Sage himustamine
  • Palvetamisest ja koguduse kohustusest kõrvalehoidmine
  • Vaidlused koguduse liikmetega patu olemuse ja põhjuste pärast
  • Madal enesehinnang, endast lugupidamise puudumine või teadmatus
  • Otsus patt maha jätta või vähem patustada, mida ei suudeta uskuda (täita)
  • Põhjuste otsimine himustamise jätkamiseks
  • Kuradi ja teiste inimeste süüdistamine patu algpõhjustest (sh kiusatused) "Ma ei saa midagi teha, kurat kiusab mind."
  • jpt ...

Mis juhtub kui koguduses on patuhoolik? Probleeme on palju. Iga liige kannatab patumõju tõttu, ja need probleemid ei kao päevapealt ka siis, kui patuhoolik patu andeks palub.


Mida siis soovitada kristlasele? Esiteks mõtle, kes sa oled ja mis on sulle tähtis ja miks. Mõtle ka, mida sa arvad patu tagajärgedest ja oma usust üldse. Või mõtle, kuidas sulle meeldiks, kui sa jääksid igavesti Jumalast lahutatuks. Parim viis patu vältimiseks on karta Jumalat (heas mõttes, teda austades, armastades). See tähendab, mida suurem on jumalakartus, seda vähem himu või himustamist. See veel ei tähenda, et kristlasel ei ole kiusatusi, kuid jumalakartus tõstab teda himudest kõrgemale - käsu alt armu alla.

Kes armastab Jumalat, see vihkab pattu. Himustamist vältides armastab inimene Jumalat, kuid mitte üksnes Jumalat, vaid hoolib iseendast ning oma lähedastest. Inimene on loodud Jumala näo järgi, miks peaks inimesest saama näotu, madala enesehinnanguga, endast lugupidamatu ja õnnetu hing?

kolmapäev, 7. aprill 2010

Kristuse viimased sõnad: minge kõike maailma

Kristuse esimesed sõnad pärast ülestõusmist surnuist on kahtlemata väga olulised, kuid veelgi olulisemad on Kristuse viimased sõnad. Jeesuse viimased sõnad panid aluse tema koguduse tekkimisele. Me võime vaielda selle üle, kust saab alguse algkoguduse ajalugu, kuid me ei saa vaielda selle üle, kellest see alguse saab. Kui jüngrid ei oleks läinud maailma evangeeliumi kuulutama, kas me teaksime üldse Kristuse ülestõusmisest? Ma kardan et ei.

Kuid ma tahaksin minna ajas veel enam tagasi, et me mõistaksime et evangeelium polnud mitte uudiseks, vaid see oli meeldetuletuseks antud. Seda käsku ei andnud Jeesus üksnes ilmumiste perioodil, vaid see oli fookuses kogu tema maise teenimise aja. Lähme ajas tagasi. Võtame lahti piibli. Avame selle Luuka evangeeliumi 9. peatükist ja 1 salm.
Jeesus on just kõrbest tagasi tulnud, valib jüngreid ja alustas kuulutamist. Ta on jõudnud teha mõned imeteod, tervendanud inimesi. Ajas välja rüveda vaimu ja Jeesus tegutseb Kapernaumas. Teeb terveks pidalitõbise. Siis kutsub jüngriks tölneri. Parandab väeülema teenri ja Naini linnas äratab üles surnud noormehe, äratab surnuist ka Jairuse tütre. Korraga ta kutsub kokku jüngrid. Nii sõbrad! Mul on teile ülesanne. Ma annan teile õiguse kuulutada Jumala riiki ja tervendada inimesi. Asuge nüüd teele. Kuidas palun?

Kujutage nüüd ette, et te olete kogudusse tulnud, olete just ristitud, mõni ehk juba leeritatud, mõnel aga on pooleli Alfa kursus ja korraga kutsub pastor teid enese juurde ja ütleb. Teate sõbrad! Ma annan teile nüüd ülesande. Minge kogudusest välja ja kuulutage inimestele evangeeliumi ja palvetage nende eest. Kuidas palun?

Aga just seda Jeesus tegi! Täpselt sellise ülesande said tema jüngrid. Ta kutsus jüngrid enese juurde ja saatis nad evangeeliumi kuulutama ja tervendama inimeste hädasid.

Mida siis Jeesus tegelikult ütles?

Ta teatas kuuldavalt pimeduse riigile, et see on lüüa saanud. Jeesus kuulutab kuradile avalikku lüüasaamist. See on ainus asi mida ta tegi ja seejärel läkitas jüngrid tööle. "Minge."

Kas Jeesus küsis jüngrite käest, kui staažikas jünger sa oled? Kas sul on jubapiisavalt hea iseloom, et inimesed ei saaks sinu peale näpuga näidata? Kas sul on vaimuande? Kas sul on tervendamise and? Kas sul on Püha Vaim? Kas sa oled Püha Vaimuga täidetud?

Ei. Ta ei teinud midagi sellist. Kõik need kokku kutsutud jüngrid, olid õppimata mehed, tavalised inimesed, nagu sina ja mina. Ei mingit koolitust. Ei mingit õppeprogramme. Ei mingeid vaimulikke toimetusi. Lihtsalt - sõbrad, tulge siia: ma annan teile õiguse ja minge nüüd kuulutama. See oli kõik mida Jeesus tegi.

Nüüd sa võid mõelda, et need olid ikkagi valitud mehed, apostlid, ikkagi juudid, nad teadsid asjast üsna palju. Olgu. Nõus. Vaatame siis veel. Lähme edasi. Avame Luuka evangeeliumi 10. peatüki 1. salmi. Palun väga! Siin Jeesus läkitab 70 inimest. Neid ei saadeta enam grupiviisiliselt, vaid paari kaupa, et nad jõuaksid võimalikult paljude inimesteni. Kust te näete, et need läkitatud olid profid? Ei ole. Kui mõni ütleb et 12 apostlit olid ikkagi valitud mehed, siis 70, - kes need siis olid? Need olid inimesed tänavalt. Inimesed, kes tulid Jeesuse juurde teda kuulama. Inimesed, kes tundsid huvi Jeesuse vastu. Mida tegi Jeesus? Ta pani nad kohe tööle. Viskas tundmatus kohas vette! Saatis tööle täiesti õppimata mehed. Tavalised inimesed, nagu meie sinuga oleme.

Vaatame uuesti Luuka evangeeliumi 9 ptk, aga loeme 6. salmist. Pühakiri kirjutab: "Nii nad läksid välja ja käisid mööda külasid, kuulutasid evangeeliumi ja tegid haigeid terveks." Loe uuesti! Nad kuulutasid evangeeliumi. Stopp!!! Mida nad tegid? Evangeeliumi kuulutasid. Vabandust, mis evangeeliumi? Millist? Kuidas nad said kuulutada evangeeliumi? Me tunneme teistsugust evangeeliumi. Me tunneme evangeeliumi, millel on oma struktuur ja kindlad pidepunktid, mis algab: Jeesus suri ristil meie pattude eest... jne-jne. Ta ei olnud ju surnud? Täpselt. Ta ei olnud surnud, kuid jüngrid kuulutasid evangeeliumi.

Evangeelium pole raketiteadus. Evangeelium on lihtne!

Meie oleme evangeeliumi mõtte nii keeruliseks ajanud, et ime, et üldse keegi sellest aru saab. Kuid evangeelium on lihtne. See on vägagi lihtne. Ülimalt lihtne. "Kuulutage Jumala riiki" ütles Jeesus. Ma kuulutan sulle Jumala riiki! Ma kuulutan pimeduse taganemist. Ma kuulutan haigustest tervenemist. Ma kuulutan sulle igavest elu. Kuulutage! Seda tegid jüngrid. Nii lihtne see sõnum oligi. Sellest said aru vanad ja lapsed. Rikkad ja vaesed. Isandad ja orjad. Kõik said aru. Aga mida meie kuulutame?

Kuid lähme veelkord tagasi Luuka evangeeliumi 9. ptk ja loeme salm 6. "Tegid haigeid terveks kõikjal" Nad tegid haigeid terveks. Kõikjal! Mitte üks haige ei saanud terveks. Need said terveks kõikjal. Saad aru? Kõikjal! Võimalik, et paljud pole seda üldse tähele pannud. Kuid vaatame siis lähemalt, millega tegu on.

Jüngrid läksid välja ja evangelist ei kirjuta meile, mida nad täpselt tegid, kuid eeldame, et nad rääkisid inimestega ja palvetasid. See oli tavaline viis. Palvetada? Kas neil olid erilised annid? Ei olnud. Neil ei olnud isegi mitte Püha Vaimu. Püha Vaimu tulek nelipühal toimus alles palju hiljem. Kuidas nad siis said inimesi terveks teha? Ja kõikjal?

Nad usaldasid Jeesuse käsku ja tegid seda, mis ta ütles ning Jumal kinnitas neid tunnustähtedega. Pühakiri kirjutab, et uskujaid saadavad tunnustähed (Mk 16:17). Järelikult oli neil suur usk? Ei olnud. Nad uskusid Jeesuse ütlust ja läksid tegid seda. See ongi kõik mida nad tegid. Nad usaldasid Jeesust. Kui Jeesus ütles "parandage haigeid", siis nad läksid parandama haigeid. Ei mitte mingeid erilisi vaimuande, tervenemise andi, püha vaimu ega sellega eelnevat täitumist töö tegemiseks. Neil ei olnud erilist varustust. Ainus "varustus" oli usaldus ja kuulekus. Kuidas siis ikkagi need inimesed said terveks?

Jeesus andis neile väe ja meelevalla. No mis mõttes nad said väe ja meelevalla? Mis see tähendab? Kas nad ikkagi said siis midagi, mille abil tegid inimesi terveks? Ei saanud. Aga uurime Luuka evangeelium ptk 10, kus 70 jüngrit käisid kuulutamas. Vaatame, mis seal kirjas on. Esiteks. Me saame lugeda salmis 9, et Jeesus ütleb: "Tehke terveks sealsed haiged ja öelge neile: "Jumala riik on teie lähedal!"" Jeesus ütleb tehke terveks, aga ta ütleb ka Jumala riik on teie lähedal. Mis see tähendab? Aga seda, et kõikjal, kus nad viibisid, kuulutasid nad Jeesuse poolt öeldud sõnu "Taevariik on lähedal", see aga tähendab, et Jumal saatis neid kõikjal ja selle mõju ilmnes vägi - Jumala vägi. Ja nüüd, pange tähele, 17. salm, nad pöörduvad tagasi ja mida need 70 ütlevad? "Issand, ka kurjad vaimud alistuvad meile sinu nime mõjul!" Siin ei ole mitte mingit trikki ega nippi. Nad rääkisid Jeesuse nimel ja pimedus kadus nagu tina tuhka. Aga see ei ole veel kõik. Jeesus ütleb selle peale, et teate sõbrad, et te võite minu nimel kõndida ka madude ja skorpionide peal... ja mitte miski ei tee teile kahju (Lk 10:19). See oli sõna. Jüngrid kuulutasid sõna. See oli kõik, mida nad tegid.

Kuidas siis ikkagi need inimesed said terveks? Kuidas vallandub vägi?

Ka see on lihtne. Ei mingit kunsti. Kui me vaatleme kuidas vägi tekib ja kes seda edasi annavad, siis me leiame vastuse ja see ilmneb kindla põhjuse tõttu. Milleks on kaastunne. Selle taga peitub kreeka keelne sõna splagchnizomai [splänkh-nē'-zo-mī].

Kui me nüüd võtame lahti piibli Markuse evangeeliumist, näiteks päris algusest, siis leiame 1 ptk 41 salmist pidalitõbise tervenemise. Mis juhtus? Pühakiri kirjutab, Jeesusel hakkas temast hale meel: "Ma tahan, saa puhtaks!" Jeesus ütleb sõnad, saa puhtaks, aga vägi? Väe vallandab kaastunne. Edasi, Mk 6:34, Jeesus nägi rahvahulka, kellel polnud juhti, piibel kirjutab et karjust polnud, Jeesusel hakkas hale meel, ta õpetas paljusid asju. See õpetus jõudis kohale, oli arusaadav. Selles oli vägi. Mk 8:2, Jeesus õpetab rahvast, need on mitu päeva söömata. Piibel kirjutab et 3 päeva söömata. Ja taas me võime tõdeda, Jeesusel hakkas hale, mis vallandub ime. Rahvas toidetakse üleloomulikult. Nüüd keegi võib öelda, "See oli ju Jeesus!" Jah, oli küll. Aga Jumala väe vallandas kaastunne. Vaatame veel järjest. Mk 9:22, seal oli üks langetõbine noormees, keda vaim oli visanud tulle ja vette, et hukata ja inimesed toovad ta Jeesuse ette. Pane tähele, mida nad ütlevad Jeesusele: "kui sa midagi võid, tunne kaasa ja aita meid". Tunne kaasa! Mida Jeesus vastas? Ta ütleb: "kõik on võimalik sellele, kes usub". Lõpuks Jeesus kuulutab kurja vaimule Jumala riiki. Ta ütleb sõnad: "Sa keeletu ja kurt vaim, ma käsin sind, mine temast välja". Mida ta tegi? Ta võttis õiguse ja ütleb selle välja sõnades. Kuid väe vallandab kaastunne, kui sa midagi võid, tunne kaasa, ütlesid inimesed Jeesusele. Uurime edasi Lk 7:13, see on enne, kui ta jüngrid kokku kutsus ja saatis neid kuulutama evangeeliumi. Jeesus nägi naist, kelle ainus poeg oli surnud. Surnut kanti Naini linnast välja. Me võime lugeda "Issand nägi ema, hakkas tal temast hale ja tä ütles "Ära nuta enam!"" ja ta astus ligi ja puudutas surnuraami ja ütles: "Noormees, ma ütlen sulle ärka üles!" (Lk 7:14). Ja surnu tõusis istuli ja hakkas rääkima. Kaastunne vallandas Jumala väe ja noormes ärkas ellu. Lk 10:33, kirjeldab piibel, kuidas samaarlane nägi poolsurnud inimest, hakkas tal temast hale. Kaastunne vallandas väe, mille tõttu päästeti surma määratud inimene. Lk 15:20 kirjeldab kadunud poja lugu. Isa kaastunne vallandas pojas vaimse tervenemise ja andestuse. Isa nägi teda ja tal hakkas hale.

Kaastunne vallandab mitte üksnes väe haigustest tervenemiseks, vaid vallandab väe ka hinge tervenemiseks.

Kohas kus ma elan, on uus maja ja siin ümbruses elab palju perekondi, kellest paljude lastel ei ole sugugi head kombed. Mõne kuuga on 10-12 aastased noormehed, keda me nimetame kohalikeks kaakideks, jõudnud ära lõhkuda rohkem, kui seda jõutakse uuesti parandada. Ühel päeval juhtus selline lugu. Ma olen toas ja korraga kuulen, kuidas trepikojas algab tugeb lõhkumine ja noormeeste kisa. Jooksin uksest välja ja näen, oh sa poiss, kaagid lõhuvad ust. Jooksin neile sokkides järgi. Need aga lidusid laiali. Kuid ühe sain kätte ja rabasin tal kratist kinni ja tirisin tuppa. Aga poiss oli õppinud luiskaja. Mis iganes ma ei küsinud, kõik oli vale. Mõtlesin et hea küll läheb aega mis läheb, aga selgitame siis välja tõe, kes sa oled, kust sa tuled jpm. Vahepeal saabus koju mu tütar, aga kui kaak nägi, et uks läks lahti, pani ta jooksuga minema. Mina taas sokkides õue järgi. Nagu filmis! Sain ta uuesti kätte ja tirisin tagasi tuppa. Kuid ega ma palju targemaks ei saanud, vestlesime veel umbes kümme minutit ja ma küsisin tema käest, et mis sa arvad, mis karistuse ma sulle määran. Ta pakkus välja, et teda võiks karistada telekakeeluga, nädal aega ilma telekata. Ma ütlesin seepeale, et tead noormees, kust ma tean, et sa seda keeldu täidad. Ja nii me seal siis vestlesime ja mõtlesime üheskoos välja uusi karistusi. Kuid tundus, et kaagi ainus soov oli minema saada. Ma küsisin siis: "tead sõber, mis sa arvad, mis karistuse ma sulle määran, et tead, ma ei karista sind üldse!" Tundus et ta ei saanud kohe aru, mis ma talle ütlesin. Ütlesin seda veel kord: "Tead, ma jätan sind karistamata!" "Sa võid minna, sa oled vaba!" Hetkeks ta kahtles minu sõnades, silmades oli ebakindlus, kas ta tõesti võib nüüd minna? "Jah, palun, sa võid minna. Aga ära enam nii tee." "Ei tee" ütles ta ja nii ta läks. Kuid sellega asi veel ei lõppenud. Läheb pool tundi mööda ja korraga ukse kell. Sama noormees ukse taga ja kutsub mind ukse peale. Lähen siis välja ja ta on rõõmsalt ukse peal ja ütleb: "Ma tahan sulle midagi anda" ja ulatab mulle ilusa punase õuna. " Ma olin sõnatu. See noormees, kes hetk tagasi oli nagu pöörane, tuli tagasi ja tõi õuna! Ma ütlesin, "aitäh!" ja juba ta jooksiski minema. Umbes tunni pärast taas ukse kell. "Mina siin, kas sa saad õue tulla?" "Jah muidugi" Läksin siis taas õue ja nüüd oli see noormees juba koos oma sõbraga: "Ma tahan sulle tutvustada oma sõpra!" "Väga tore!" ütlesin ja rääkisime veel mõne sõna. "Sa oled hea inimene" (Tõ horossi selovek) ütles ta lõpuks ja vestlesime veel mõne aja. Lõpuks poisid läksid oma teed. Kuid ka sellega asi ei lõppenud. Õhtul, taas uksekell ja jälle mu sõber ukse taga. "Palun tule õue, seal ühed poisid lõhuvad elektrikilpi." "Kohe tulen" Panin riidesse ja läksime asja vaatama. Saulusest oli vahepeal saanud Paulus. Kaagist, keda ei hoidnud tagasi mitte miski, oli saanud kohalik korravalvur. Mitte ainult temast. Ka tema sõpradest! Kaastunne vallandab väe, mis muudab hetkega inimese.

Saulus oli teel Damaskusesse, siis tema pöördumine oli sama dramaatiline (Ap 9:4) kui minu uuel pojal (nagu mu naine nimetab teda), kus ta kohtus Jeesusega. Halastus muutis tema elu. Halastus vallandas väe, mille tagajärjel sai vihatud kristlaste tapjast, ustav Kristuse jünger.

Kuradi eesmärk on inimesi hoida kinni patu mõju all, püsivas ebaküpsuses, et juhtida kristlaste tähelepanu nende puudulikule iseloomule, et neil ei jääks aega tegeleda sellega, milleks Kristus neid tegelikult vabastas ja kutsus tegema. Selline näiliselt püha eesmärk on tegelikult kuradi suur vale, millega ta hoiab kinni evangeeliumi kuulutamist ja kogudused ei kasva. Sest uusi liikmeid ei tule juurde. Ei tule ka ärkamist. Kui kogu aur läheb selle peale, et kristlased tegelevad oma puuduste kõrvaldamisega. Tõsi ta on, et seda on vaja teha. Kuid kristlased peaksid minema kuulutama evangeeliumi. See on nende kutsumus. Kes siis veel läheb, kui mitte nemad? Kes palvetab tervenemiste eest? Sellega hoiab kurat kinni inimesi nende hädades, sest kristlased ei lähe palvetama nende eest. Inimestel on hädad, kuid kristlased tegelevad kirikus kes teab kõik millega, kuid mitte mingil juhul sellega, mida Kristus ütles: minge! Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!

Tegelikult on iga kristlane varustatud piisavalt alates tema kutsumise päevast, et kuulutada evangeeliumi ja tervendada kõikjal. Kristlane ei pea olema nö pühadest püham, et teha Jumala riigi tööd. Me näeme kõikjal vaid vastupidist. Jeesus pani kõik tööle. Kõik, eranditult kõik. Kõik nad olid puudulikud ja ei omanud mitte vähimaidki vaimuande. Kuid nad uskusid.

Täna me näeme, et kristlasel on Püha Vaim, neil on ka vaimuannid, kuid nad ei usu. Ei usalda Jumalat. Pühakiri kirjutab, uskujaid saadavad tunnistähed. Mida nad siis uskusid? Eks ikka seda, mida Jeesus neil palus teha. Jeesus ütles, minge ja kuulutage ja tehke inimesed terveks. Nad usaldasid öeldut. Mis juhtus? Imed juhtusid. Mõni ütleb nüüd, "Tead sõber, ma käingi kuulutamas, aga ei juhtu midagi, pole imesid?" Jah. Ma tean. Aga mine edasi. Koos Jumalaga. Ära muretse selle pärast, mida Jumalal teha tuleb. Inimene teeb oma osa. Jumal teeb oma. Me ei pea muretsema selle pärast, kas inimesed saavad ikka kõikjal terveks, nagu pühakiri kirjeldab. See ei ole meie mure. See on Jeesuse osa. Meil on oma osa teha. Jumal teeb oma. Kui meis on kaastunne, vallandub vägi.

Kui ma vaatan oma 14-aastase tütre tegemisi, siis tema ei muretse raasugi selle pärast, kui palju Jumal teeb. Tema teeb usinasti oma osa. Ma näen, kuidas ta kõikjal kus ta viibib, räägib Jumalast ja kutsub inimesi kirikusse. Kas ta oskab evangeeliumi kuulutada? Nii nagu meilt tavaliselt nõutakse, nn punkt-punkti järel. Ei. Tema räägib lihtsalt: "Jumal on ja tule noortekale!" Ja need noored tulevad, keda ta kutsub. Ei mingit kunsti. See on just see, mida meie kõik oleme kutsutud tegema.

Meil on õigus tühistada kuradi teod! Kehtestada Jumala riik. Laiendada Jumala riigi mõjuala enese ümber, teha nii, et nii suured kui ka väikesed saulused kohtuksid halastusega ja saaksid puudutatud Jumala väest. See võidmine tuleb koos kuulutamisega. Sinu kaastunne vallandab väe. Kui sa tunned kellegi suhtes, et sul on hale meel, siis ära mine mööda. See on sinu koht, kus teenida inimesi ja kuulutada Jumala riiki. Jeesus kinnitab sind tunnustähtedega. Jeesus elab, ega ta surnud pole. Kui sulle on räägitud, et Jumal valib kedagi teist, sinust asja ei saa, siis ära usu seda, see on vale. See on kuradi vale. Jumal valis just sind, ja tal ei ole plaanis võtta mitte kedagi teist sinu asemel! Ta kutsub sind.

Minge!