teisipäev, 20. aprill 2010

Parem koos kurjusega

Jumala headuse ja kurjuse olemasolu üle on palju vaieldud. Paljud inimesed usuvad, et jumal on hea ja loodavad ka tema abile. Reaalne elu näitab, et Jumal armastab või aitab meid “juhuslikult,” kui nii võib öelda. Inimesed seisavad vastamisi reaalsete olukordade ja faktidega elus, mis sunnivad neid tunnistama deemonite valitsemist headuse üle. Poolaga seotud sündmused on taas tõstatanud üles küsimused: “Miks Jumal laseb sel sündida?” Kuid millele inimesed vastuseid ei ole saanud. Elu on nii karm, et ainult hea õnne korral säilitad hinge ja elad 70-ne aastani.

Aga kõikvõimas ja hea jumal ei võta midagi ette ja lubab kurjuse olemasolu. Iga aasta tapetakse üle 150 tuhande kristlastase. Jumal ei säästa ka oma jüngreid - kristlasi. Mida arvata jumalast, kes laseb kurjusel valitseda? Miks ma peaksin teda usaldama, kui ta ei taha ega suuda mind isegi kaitsta?

Paljud kristlased räägivad tuhandeaastasest rahuriigist — kui suurest ootusest ja õnneajast, mis vabastab maailma kurjusest, kuna hingevaenlane vangistatakse. Nad samastavad hingevaenlase eesmärke ja tegevust kurjusega. Kas piibli uurija avastab, et SEE on poolik tõde ja fookus ebatäpne? Teame, et hingevaenlane on kurjuse peategelane ja võime ka lugeda, et ta seotakse ning heidetakse vangi tuhandeks aastaks. Kuid kuskil pole kirjas, et kurjus kaob koos hingevaenlasega!

Jumal ja kurjus on kokkusobivad mõisted. Aga mis eesmärgi huvides peaks Jumal lubama kurjust? Kas kurjusel võib olla ülesandeid, mis on seatud vastavalt Jumala plaanile maailmast ja eriti üksikinimesest? Kas see võib tähendada, et Jumala olemasolu ja kurjuse tegelik eksisteerimine ei olegi loogilises vastuolus?

Paljud inimesed usuvad pikemalt mõtlemata kurjuse võitu ja seostavad seda Jumala võimetuse ja valelikkusega inimese ees. Raske on mõista, et Jumalal oli moraalselt õigem luua planeet maa kõlbeliselt vabade olendite ning kurjuse kui ilma nendeta. Veel raskem on südamest uskuda, et kurjuse tegelik eksisteerimine ei ole loogilises vastuolus Jumala eesmärkidega. Kui Jumal on armastus, kuidas ta saab siis lubada kurjust? Ta loob maailma koos kurjusega (1Ms 2:9,17), sest see sobib inimesele. Inimene võib igal ajahetkel vabalt valida hea ja kurja tegemise vahel. Aga inimesel on alati võimalik teha ka kurja. Kurjus on välistatud ainult juhul, kui inimesel puudub kõlbeline vabadus.


Nii reklaamib ennast Starbucks õlu. Kas pole osavasti peidetud kurjus?

Kurjuse olemasolu annab võimaluse teenida kiitust heategude eest ja laitust või hukkamõistu kuritegude eest. Näiteks nuga, mida inimene kasutab, ei ole moraalselt vaba. Kui keegi lööb selle ribide vahele, ei lähe nuga kohtu alla. Kui kokk lõikab liha, ei kuulu ka kiidusõnad noale, kuigi paljud neist verise näpu pärast just nuga sajatavad. Nuga on võimetu heaks ja kurjaks, teenima kiitust ja hukkamõistu.

Andestamine on üks kaunimaid kõlbelisi väärtusi, kuid ta ei oleks olemas kurjuseta! Kuidas sa andestad oma abikaasale, kes midagi ei ole teinud. President ei saaks näidata halastust, kui puuduks pahategu, mis väärib karistust. Ei saaks kaasa tunda kannatajale, mis on samuti vaieldamatu voorus. Piibel kirjutab: “Aga kui te peaksite kannatama õiguse pärast, siis olete õndsad.” Piibel räägib palju jüngrite kannatustest, aga selle juures võime näha, et jüngrid rõõmustasid kannatustes üliväga. Kuidas on see võimalik? Kuidas on võimalik kannatustes olla rõõmus ja jääda rõõmsaks? Paulus kirjutab korintlastele “Mul on rohkelt julgust teie ees, mul on teie üle palju kiitlemist, ma olen täis lohutust, mul on ülekülluses rõõmu igas meie kitsikuses.” Need väärtused sõltuvad kurjuse olemasolust. Aga see ei tähenda ka, et Jumal lubab kurjust üksnes väärtuste pärast.

Võimalus kurja teha sisaldub meie moraalses vabaduses. Selle reaalset väljendust näeme nii enda kui ka teiste eludes. Õiglus nõuab kurjuse karistamist. Karistusega kaasneb kannatus. Kannatus on liik kurjust. Nii oli Jumala ees küsimus kuidas ühte viia “Tema õiglusenõue” ja inimeste päästmine kannatusest.

Jumal on suveräänne aga ka inimesele on antud vabadus ja õigus otsustada. Jumal ei mõista ebaõiglaselt hukka. Me oleme reaalsed isikud reaalses maailmas, oleks mõttetu nõuda, et meid hoitakse nagu mustust pilpa peal. Põhilised nõudmised õigluse osas on teada kõikidele inimestele nende südametunnistuse kaudu.

Meil tuleb leppida meile loodud maailmaga, mis sisaldab ka kurjust (heebrea k. tegusõna rah [rä-ah]). Nad on kokkukuuluvad. Seega ainuvõimalik alternatiiv moraalselt heale maailmale koos kurjusega ei ole mitte moraalselt hea maailm ilma kurjuseta, vaid moraalselt neutraalne maa — milles puuduks nii halastus kui ka hukkamõist! Huvitav, kas niisugune koht sisaldaks ka meid?

Loe kommentaare siit

Kommentaare ei ole: