reede, 7. mai 2010

Saladuslik 16


Eile kohtasin koolivend Tõnu. See juhtus Gonsori ja Raua tänava nurgal. Oli väga meeldiv üllatus! Sest mul ei ole õnnestunud teda kohata alates kooli lõpetamisest. Kui selle peale mõelda, siis tõesti on kummaline, sest 23-aastat on ikkagi väga pikk aeg ning kuskil oleks pidanud kokku juhtuma. Aga tuleb välja et ka Eesti on kõigi võimaluste maa! Igal juhul - see kohtumine oli minu jaoks nagu miljonivõit. Seoses Tõnuga meenub alati tema töötahe ja sihikindlus, ta oli väga andekas ning silmapaistv disainer. Aga rääkisime põgusalt tööasjadest ning läksime lahku, kumbki oma asju korraldama. Ühel hetkel avastasin ennast vale bussi pealt, polegi 17, vaid 77! "Mis jama see veel on?" ehmatasin ära. Mõtlesin "Kuhu see sõidab? Peab maha saama." Korraga, mida ma näen bussiaknast? See on ju Tõnu kes kõnnib tänaval! Buss tegi oma peatust ja hüppasin kiiruga välja et järgneda Tõnule. Ta keeras kõrvaltänavale ja läks maja väravast sisse. Ukselävel saan tal sabast kinni.
"Kas sa eldad siin?"
"Jah."
"Sul on naine?"
"On."
"Aga lapsi?"
"Kuusteist."
"Mis kuusteist?!"
"Kuusteist" vaatab Tõnu mulle silma.
"Kuusteist???" küsin veel üle, kas ma kuulsin ikka õigesti.
"Kuusteist" ütleb ta rahulikult.
Tunnen ennast paigale naelutatud ja jään talle sõnatult järgi vaatama. Ta naeratab veel kord. Siis viipab hüvastijätuks ja astub uksest sisse. Seisan sõnatult samal kohal.
"Kuusteist last!!!" ehmatan üles. Kell on 5.15. Hommik!

Kommentaare ei ole: