reede, 30. detsember 2011

Kristlik Mõttevõra uue aasta soov

Kristlik Mõttevõra uue aasta soov

"Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus."
1Kr 13:13

Meie sinuga elame ajaloolisel epohhil, mida on prohvetite poolt ette kuulutatud, kui usk lahtub, lootus raugeb, armastus jahtub. Juhtisin nägema ühte küsitlust, kus valiku variante oli kaks, kas jah või ei ning vastust taheti küsimusele: kas sa teed annetusi? Enamus vastas ei. Ometi nägime paar päeva tagasi, et inimesed annetasid pimedate maja remondi tarvis üle 200 000 euro, seda koguti vaid paari päeva jooksul. Kes need olid? Ma usun, et headus ei ole veel otsa lõppenud. Kuid palju sõltub tujudest, meeleolust, olukorrast. Maailm annetab kampaania korras. "Kui naaber annetas, annetan ka mina! Üks kord aastas ju võib ikka. Ega ma kehvem pole. See 25€ mind maha ei löö," mõtleb inimene, "ma polegi veel head teinud." Kuid usk, lootus ja armastus on kolm kristlikku voorust, mis peavad vett pidama kogu aeg, mitte kord aastas.

Kristuse kogudus, oodates Kristuse teist tulemist, juba läbib tulekuumust, kus kristlased läbi proovitakse ja seda Jumala tahte läbi. Sest Issand ei või leppida koguduse niisuguse vaese ja külma vaimuliku olukorraga. Ta soovib, et kristlase usk, kui see on läbinud tuleproovi, leitaks kallis ja kullast hinnalisem olevat, mis siiski tules läbi proovitakse, nagu kirjeldab apostel Peetrus (1Pe 1:7).

"Aga meie, kes me oleme päeva lapsed, olgem kained, rõivastatud usu ja armastuse kaitserüüga ning päästelootuse kiivriga, sest Jumal ei ole meid asetanud viha alla, vaid pääste saamiseks meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kes meie eest on surnud, et meie, kas me oleme ärkvel või magame, üheskoos temaga elaksime" kirjutab apostel Paulus (1Ts 5:8-10).

Sel aastal me nägime euro tulekut, mis pidi viima majanduse enneolematult heale järjele ja tooma stabiilsuse. Ometi nägime, kuidas rahausk lõi kõikuma kogu maailmas, seda suutis põhjustada vaid Euroopa ühe riigi majandus. Ei ole möödunud aastat, kui räägitakse euro kokkuvarisemisest. Kuivõrd habras on maailm. Lootus kaob kui virvendus veepinnalt. Meie elame pidevalt muutuvas maailmas, täis uskmatust ja apaatsust, hoolimatust, julmust, viha, kurjust ja kõike ebamäärasust nagu ei kunagi varem - vajame kõikumatut usku, tiivustavat lootust ja palavat armastust.

Igaüks neist kolmest peamisest kristluse voorusest on Jumala poolt ette nähtud täitma oma erilist teenistust, rolli, etendama oma võrratud osa meie kristlaste päästeplaanis. Kõigist teada olevatest kristlikest voorustest on Jumal üleloomulikus tarkuses valinud meie päästevahendiks usu. "Ilma usuta on võimatu olla meelepärane" või "kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma" või "kui sa oma südames usud, ... siis sind päästetakse".

Kristlik elu algab usuga. Kristlased on usu läbi õigeks mõistetud, me elame usust, seisame kindlalt usus, usu läbi kustutame hingevaenlase rünnakud, usu läbi võitleme raskustes. Te ju teate, et usu läbi katsumine teeb teid kannatlikuks, oma vastupidavusega kannatustes te pärite oma hinge, usu läbi me võidame ära kurja, usus järgime usu alustajat, täidesaatjat, täidame Jumala korraldusi ja oleme juhitud.

Head sõbrad. Soovin teile usukindlust algavaks aastaks. Teie süda ärgu ehmugu. Uskuge Jumalasse! Jumal õnnistagu teid!


Margus Veisveer
toimetaja

neljapäev, 29. detsember 2011

Millal oleks õige aeg usust rääkida?

Millal oleks õige aeg usust rääkida võib pakkuda huvi paljudele evangeelsetele kristlastele, eriti neile, kes tahavad kuulutada Kristuse head sõnumit inimestele eriti siis, kui inimesed on avatud kristluse ja kristlaste suhtes või otsivad vastuseid oma usu küsimustele internetist.

Siinkohal lisame meie kodulehe andmed, kust selgub, et alates jõuludest hakkab inimeste huvi usu vastu kasvama, mis saab haripunkti aprillis ja mais leiab aset huvi kiire langus. Juunist alates on inimesed usu vastu leiged kuni detsembrini. Usuküsimused muutuvad aktuaalseks taas advendiajal. Statistika trendid on sarnased ja korduvad samal perioodil, isegi siis, kui külastajate hulk kasvab, käituvad inimesed samal viisil ja kõik kordub.


Graafikul meie kodulehe külastused: 2010 vs 2011. Külastuste kasv 73% aastas. Kui 2010 oli päevas keskmiselt 17 külastust, siis aastal 2011 oli see 29 külastust päevas. Neli kuud peale jõule on aeg, mil eestlased tunnevad huvi kristluse ja usu küsimuste vastu. Ilmselt kulmineerub huvi Ülestõusmispühade ajal, kuid raugeb mai kuu jooksul. Juuni, juuli ja august inimesed usu vastu huvi internetis ei ilmuta. Eestlased puhkavad mitte üksnes tööst, vaid kõigest.



Kristlik Mõttevõra unikaalsed külastused: 2010 versus 2011. Võrreldes eelmise aastaga kasvas 122%. On selgelt näha, et huvi usu vastu kasvab märgatavalt detsembris ja lõpeb suve algusega.



Lehevaatamised: 2010 võrreldes 2011. Lehevaatamiste statistika tõusis aasta jooksul 29%-i. Kõige enam lehevaatamisi oli mai kuus.



Eestlased kasutavad usu küsimuste korral kõige enam Google otsingumootorit (95%), seetõttu on vaja olla Googles nähtav ehk hästi positsioneeritud.

***

Ps. Kui kellegil on küsimusi või vajadusi, kuidas olla Googles leitav või mida selleks teha tuleb, siis abi saate siit: Internetiturundus OÜ

teisipäev, 27. detsember 2011

Kas süüa või mitte süüa verivorsti?

Kui ma usule tulin, siis tekkis rida küsimusi ja osa nendest puudutas toitumist ja toitumisharjumusi. Mäletan, et esimese asjana, millest vabanesin, oli alkohol. Sealhulgas ka õlu. See oli minu jaoks elementaarne, et alkohol ja kristlus kokku ei sobi. Toitudega siiski nii kiire muutus ei toimunud.

Mõni aeg edasi juhtis Jumala vaim mind muutma ka toiduharjumusi. Esiteks sain ma aru, et vaatamata sellele, et ma teenin tööga välja oma toidu, sain ma aru, et see on siiski Jumala and. See arusaamine muutis lihtsaks ka toidu eest tänamise. See oli üks väike muutus, kuid suur algus. Värskel kristlasel ei ole veel välja kujunenud palveelu või palveharjumust ning toidupalve enne söömist, aitas kaasa ka muude asjade eest palvetamiseks. Üks asi viib edasi teiste asjadeni. Kuid sel ajal ma ei pööranud tähelepanu veel toidu valikule, ma sõin kõike. Jõulude juurde kuuluvad verivorstid, verikäkid, hapukapsas, hapendatud kurgid ja muud sellised head toidud ei kadunud minu menüüst. Kuid ma ei saanud aru, miks pastor ei söönud verivorsti. Sellele ei saanud ma ka selgitust. See oli individuaalne veendumus.

Piibel kirjutab, et me (vanemad usklikud) ei tohi olla noorematele ja ka uskmatutele komistuseks ehk takistuseks pääste vastu võtmisel. Vahest võivad kristlased teha asja, mis tegelikult ei tule kasuks või tekitavad just usule tulnud inimestes arusaamatusi. Seda tuleks vältida. Teine asi, millele tahan juhtida tähelepanu on Pauluse õpetus. Ka Jeesuse õpetus toidu kohta. Kuigi me ei ole juudid, siis järgis Jeesus siiski juutide tava ja seega ka toidukombeid. Samas ta ütles selgelt välja mõtte, et mitte see mis läheb suust sisse, ei rüveta inimest, vaid see, mis tuleb suust välja. Jutt käib inimeste kõnepruugist. Kui sa oled kristlane, siis sa ei saa enam ropendada. Tegelikult aga juhtub see, et sinu sees olev Vaim annab sulle märku ja takistab välja ütlemast sõnu, mis on piinlikud. Kuid apostel Paulus? Tema õpetus oli ajas samm edasi, kuna ta oli nö paganate apostel, seega puutus kokku igasuguste kultuuride ja tavadega sh toitumistavad. Milline oli Pauluse seisukoht toitumisele? See ei erinenud Jeesuse omast, aga ta ütles välja eelpooltoodud Vaimu seaduse uute sõnadega: kõik on lubatud, aga kõigest pole kasu. See ei tähenda seda, et Paulus õpetus võimaldaks minna taas alkoholi juurde tagasi, vaid ta ütleb, et kes on tundud ära Jumala, see ei taha oma vabadust kasutada halva jaoks. Ühel hetkel hakkas Jumala vaim muutma ka minu toiduharjumust.


Kui te küsite: kas ma söön verivorsti? Siis vastan: EI. Kuid see muutus ei toimunud silmapilkselt. Mitte enne, kui ma sain sisemise veendumuse, et ma ei taha seda süüa. Nüüd ma saan aru pastorist, kes tol ajal ei selgitanud mulle oma põhimõtet. Ka mina ei saa teile seda selgitada, sest see on sisemine veendumus. Piibel ütleb, et veres on hing. Seepärast ohvri toomisel kasutati verd. Jeesuse veri oli see, mis ohverdati meie eest. jne-jne. Kui te sellest saate Vaimselt aru, siis te leiate ka vastuse ja mõistate, miks verivorst, mis mulle muuseas ka maitses, enam ei ole minu toiduvalikus. Kui aga tuleb viibida üritustel, kus on veretooted, siis ma neid ei söö ka selle tõttu, et see ei saaks noortele usklikele probleemiks. See ei tähenda aga seda, et ma käsin sul loobuda verest valmistatud toodetest; kindlasti mitte, vaid kui sinu sees olev Vaim seda teeb, siis kuula Teda. Jumalat tuleb enam kuulata!

esmaspäev, 26. detsember 2011

Ärge valetage Püha Vaimu vastu!

Tundub, et inimestel on lühike mälu või vähemalt tehakse kõik selleks, et kiiresti unustataks kõik see, mis ei tõota meile kasu toovat, õigemini, mis pole kasulik. Tuletame siis taas meelde. Ah et millest ma räägin?! Kohe selgitan.

Püha Vaim viis mind piibli kirjakoha juurde ja ütles, kirjuta sellest. Asi puudutab raha. Kui aga asi puudutab raha, siis tundub, et kogudustes pigistatakse silm kinni või minnakse libedale teele, eriti kümnise küsimustes. Eks ole, on ju väga kasulik rääkida, et makse kümnist, sest sel viisil me täidame kirikukassat ja mis saab selles halba olla, kui me selle raha eest saame pidada üleval kirikut. Aga kas igasugune raha on Jumalale vastuvõetav, nagu ütles kord üks Rooma keiser: raha ei haise - non olet. Vetsuäri võib olla haisev, aga tulu sellest ei haise. Eks ole? Aga tegelikult? Mida piibel sellest meile õpetab.

Piibel kirjeldab meile ühte lugu raha kogumisest ja just nimelt annetuste kogumisest. Kuid selle juures juhtus häda annetajatele, mitte raha kogujatele, õigemini saajatega ei juhtunud midagi. Seetõttu mis oleks siin õppida raha kogujatel, võib mõni pastor küsida. Kuid Püha Vaim ütleb, ärge valetage tõe vastu! Nõnda siis. Vaatame järgi.

Oli keegi mees, Hananias nimi, kes koos oma naise Safiiraga müüs oma omandi ja ohverdas selle apostlitele. Kuid nende häda oli selles, et nad panid osa rahast kõrvale. Noh olgu peale, lõppude lõpuks oli see ju nende oma vara, mida nad annetasid ja kas neil ei olnud siis õigust käsutada oma vara; aga nende viga seisnes selles, et nad valetasid Püha Vaimule ja sellega nad valetasid Jumalale. Mis nendega juhtus edasi, seda võib igaüks ise piiblist edasi lugeda (Ap 5 ptk 1 salm jj). Kuid Pühale Vaimule saavad valetada mitte üksnes annetajad, vaid ka annetuse kogujad, kes kümnise kogumisega Vaimu kiusavad (Ap 5:9), aga valetavad inimestele, et tegu on õige, piibellik ja seetõttu tasuge makse! Aga kümnise osas on see absoluutselt vale. Kümnise kogumiseks pole täna vähimatki alust. Kes tahab, saab sel teemal tutvuda materjalidega näiteks siit: kümnis

On aga täiesti uskumatu, et täna leidub paljudes kogudustes neid, kes kümnise valet levitavat. Veel enam, kümnise kogumist pannakse vahel tööülesandeks. Näiteks: "infomaterjalide koostamine propageerimaks kümnise maksmise ja annetuste tegemise piibellikke aluseid". Mis mõttes materjalide koostamine? Millised piibli alused?

Kümnis on küll piiblist. Kui keegi saab sellest mõttekäigust aru, mida tähendab piibellik, kuid "piibellik" ei tähenda veel seda, et see annab kristlastele õiguse kümnist koguda. Absoluutselt mitte! Kas algkoguduses koguti kümnist? EI. Küll aga koguti vabatahtlikke annetusi. Vabatahtlikud annetused on samuti üks paljudest - piibelllik printsiip, aga see kehtib täna ning kristlastele. Mida võib rakendada ja mida saab koguduse majandamiseks teha.

Kümnise kogumise propageerimine on aga Püha Vaimule valetamine. Ärge valetage Püha Vaimu vastu! Koguge vabatahtlikke annetusi, aga kümnis jätke rahule. Seda ei ole antud teile ja seda ei ole teil õigus nõuda inimestelt.

neljapäev, 22. detsember 2011

pühapäev, 11. detsember 2011

Kuulge, mida Jumal meilt küsib

Eesti rahvas!

Mida Jumal küsib meilt:
  1. Kui palju olete kulutanud uhkuse peale ja kui palju olete ohvreid toonud oma auahnusele?
  2. Kui palju on kadedus teile kurja teinud?
  3. Kui palju nõuab ohvreid ahnuse ohjeldamine?
  4. Kui palju energiat kulutate tigeduse taltsutamiseks ja selle tagajärgede heastamiseks?
  5. Missugust ohvrit nõuab laiskus ja lohakus elus ja asjaajamistes?
  6. Palju maksab flirt, kiimalus ja vabaarmastus?
  7. Kui palju oleme valedega teistele kahju teinud?
  8. Kas oskate kokku arvestada seda, kui palju on teile maksma läinud Jumala armu hülgamine?
  9. Millega kaaluda üles kahju, mis johtub sellest, et Pühal Vaimul pole kohta teie südames ja elus?
"Sest mikspärast tahate teie surra oh eesti sugu!", küsis Jumal prohvet Johannes Matvei-Kaarepi läbi selle küsimuse ja need ülalpool nimetatud umbes 80-aastat tagasi.

Kui neid lugeda, siis poleks vahepeal nagu mitte midagi muutunud. Kas pole?! Kõik teemad on aktuaalsed. Eesti rahvas hülgas Jumala juba ligi sajand tagasi ega pole pöördunud Jeesuse heategude tunnustamiseks, et taastada jumalakartlik elu ja eesti sugu side Jumalaga. Eestlane eelistab minna hukka.

Jumal pakub kaastundlikult võimalust eestlaste elujärje parandamiseks ning Kristus kutsub kõiki, kellel Eesti tulevik kallis on, meeleparandusele.

Jumal kinkis eestlastele vabaduse, mille see rahvas lubas oma uskmatutel juhtidel maha mängida ja taas orjastada vööra rahaikke alla, veel suurema totalitarismi rõhumise alla kui seda oli nõukogude vene ike. See rahvas ei oska ega taha olla vaba rahvas, kuidas see rahvas saab siis olla vaba patuorjusest?! Ei saagi.

Loetletud küsimused tõstatati umbes 1920ndate lõpul, ometi on need kõik väga aktuaalsed. Vahepal pole midagi muutunud praktilises elus. Me ei taha iseseisva rahvana püsima jääda ning lõpuks igavest elu pärida. Meie hädade sh majanduse peapõhjused peituvad meie südames, meie ahnuses, pettustes, kadeduses, JOKK skeemides, vabaarmastuses, kiimaluses ja milles kõiges veel, mida siin on nimetatagi häbi.

Ometi Jumal tahab eesti rahvast õnnetustest päästa, aga abi saamiseks peavad eestlased Jumala poole pöörduma. Alustama oma südamest isikliku meeleparanduse ja uuestisünni kaudu. Seda kutsus Jumal juba 80 aastat tagasi ning ta ei ole väsinud seda tegemast ja lootmast, vahest eesti sugu pöördub patust.

Kui me alistume Jumala tahtele ja plaanidele, siis päästab Jumal meid selle maailma peale saabuvatest raskustest. Kätte on jõudnud silmapilk, kus me peame kiirelt otsustama: kas tahame endiselt omal jõul kõiki majandusraskusi ja poliitilisi küsimusi lahendada, mille tulemusel me hukume, meist sõidetakse üle EL masinavärgiga meie endi poolt valitud juhtide eestvedamisel või tahame tunnistada oma seniseid eksitusi ja paluda: Jumal ole meile patustele armuline. Ole sina eelkõige meie rahva juht ja kõiges, päästa meid.

laupäev, 3. detsember 2011

Mis on kadedus?



Kadedus on ärritus ja meelepaha, mida põhjustab ligimese edu ja heaolu. "Ja ma nägin, et kõik vaev ja kõik saavutused töös tekitavad inimeses ainult kadedust ligimese vastu" kirjutab Koguja (Kg 4:4). Kadestaja, nähes teist õnnelikuna, muutub õnnetuks. Ligimese edu kadestaja silmis on ilmne kuritegu. Kas naabri edu võtab une silmist?

Kõigist iseloomu vigadest ja puudustest on kadedus kõige jõledam, vastikum ja universaalsem. See on kõigi poolt laidetud ja samal ajal hästi varjatud. See hukutav tunne (!) on maise elu "nurgakivi". "Olles tuttava juures ja nähes, millises külluses ta elab, siis 3 ööd järjest ma ei saanud magada."

Huvitav on see, et väga harva kadestatakse inimest tema vaimulike saavutuste pärast, et ta rohkem armastab, on kannatlikum, heldem kui teised või õiglasem kui kaaslased. Kadedus ei teki mitte vaimuliku, vaid enamasti materiaalse elu suhtes.

Kes on vaba kadedusest?

Kadedus on omane kõigile rahvastele, rassidele ja põlvkondadele. Kõik on sellest kohutavast haigusest nakatunud. "Meiegi olime kord ju arutud ... elades kurjuses ja kadeduses, olime vihaalused ja vihkasime üksteist," kirjutab apostel Paulus. (Tm 3:3)

Paljud usklikud on kadedad

Paraku kadedus hiilib ka kristlaste ümber, nagu kurat, kes otsib keda neelata ning tungib südamesse. Kristlus ei ole vabanenud kadeduse ilmingutest. Kõik me oleme inimesed. Kadedus on lihalik ilming: "Aga liha teod on ilmsed, need on vaen, riid, kade meel..." Kadestav kristlane ei ole vaimulik, vaid lihalik, kes elab mitte vaimu, vaid madalate tunnete- liha järgi. "Kui teie südames on kibedat kadedust ja riiakust, siis ärge hoobelge ja valetage tõe vastu," manitseb Jaakobus. (Jk 3:14) Ta kirjutab seda tarkuse kontekstis, kes teie seas on tark, see ei saa olla samal ajal kade. Ka Paulus ütleb korintlastele "kui teie seas on kiivust ja riidu - eks te siis ole lihalikud" (1Kr 3:3). Seega mitte keegi ei ole kadeduse vastu kindlustatud, oled sa uskmatu või usklik. Mõnikord õnnestub kadedusel pugeda ka mõne vaimuliku südamesse. Aga lugege ka VT, mis juhtus Korahi, Daatani ja Abiramiga, kui nad kadestasid Moosese ja Aaroni kõrget positsiooni või autoriteeti, vt 4Ms 16ptk.

Jeesus anti Pilaatuse kätte kadedusest ja vangistasid tema jüngrid

Ülempreestrid ja vanemad kadestasid Kristust. Pilaatus sai sellest aru, et juudid oli Kristuse peale kadedad. Piibel kirjeldab seda Mk 15 ptk. "Ta ju mõistis, et ülempreestrid olid kadedusest Jeesuse tema kätte andnud." Eriti veel olukorras, kui nad olid näinud Kristuse võidukat sissesõitu Jeruusalemma, kui tema teele laotati palmioksi ja kangaid ning rahvas hüüdis: "Hoosianna Taaveti Pojale!" Variserid ütlesid nüüd üksteisele: "Eks te näe, et te ei saavuta midagi! Vaata, kogu maailm jookseb tema järele!" (Jh 12.19)

Variserid kadestasid isegi Jeesuse jüngreid, nii et nad pistsid nad vanglasse, vt Ap 5:17. "Aga ülempreester ja kõik ta kaaslased, saduseride erakond, muutusid kadedaks..." Apostel Pauluse jälitamine oli samuti tingitud kadedusest. Näiteks Pisiidia Antiokias, Ap 13 ptk. "Rahvahulki nähes muutusid juudid väga kadedaks ja vaidlesid pilgates vastu Pauluse sõnadele." Kuid see ei olnud ühekordne pretsedent, algkoguduses, vaid täna pilgatakse kristlasi ja vaieldakse usu üle kadedusest, k.a denominatsioonide vahel. Eriti veel siis, kui mõnel kohalikul "rabil" ei ole niipalju jüngreid kui mõnel teisel on; kui ta ei oma nii suurt edu, kui mõni teine külaline, evangelist, kristlane.


Kadestamine on patt

10 käsku olid ette nähtud osalt ka selleks, et ohjeldada inimese inimlikku kadedust. Käsu sõna "ära himusta" tähendab "ära kadesta". Ära kadesta, kui su ligimesel on parem elukoht, varustus, perekond, ilusam naine ja tervemad lapsed, tublimad alluvad, uuem auto või suurem töötasu. Ära kadesta midagi, mis su kaaslasel on parem. Kuidas sa saad olla samal ajal kade ja usklik?


Kadestamine ei ole üksnes lihalik patt, vaid deemonlik

Kadestamise patt ei tule üksinda. Kadestamine ei ole süütu nö inimlik pahe või tegu. Kadestaja allub pahaaimamatult deemonile. Kadestamine on deemonlik, kus inimene annab järgi oma madalale tundele, aga seejuures lubab juhtida enda mõtteid deemonil ja seetõttu ei ole inimene enam võimeline vastu panema ka teistele halbadele tunnetele, mis sellega kaasnevad, sh kohtumõistmine, vihkamine, laim, tagarääkimine, julmus ja ka tapmine. Tuletagem meelde, et esimene inimene tapeti kadedusest. Aadama poeg Kain tappis oma venna Aabeli kadedusest. Kadedusest vihkas Saul Taavetit, kui inimesed tunnustasid Taaveti kangelastegu, täitis Sauli südame deemonlik kadedus, mis muutis ta haiglaseks.

Süttides kadeduse deemonist, laimab kadestaja ja räägib halba kõigi kohta, keda kadestab, olgu vaenlasi või sõpru, kuigi mõned, keda ta kadestab, on nii õnnetud, et vajavad pigem kaastunnet. Kadedus ei luba kristlastel teha head ja aidata neid, kes vajaksid materiaalset tuge, eelkõige lihtsat abi. 

Kadestajad tunneb ära sellest, et neil võib olla omadusi, mis väljenduvad ranges kriitikas, uhkuses, laiskuses ja rumaluses. Kadestades kõiki, kes oma mõistliku eluga on neid seljataha jätnud. Neil ei ole midagi üle jäänud, kui tõelisi talente kadestada ja laita. Saalomon ütleb: "Jumal annab inimesele rikkuse, vara ja au." Jumal vaatab, kellele mida anda. Kui Jumal annab ühele enam kui teisele, siis on tal selleks täielik õigus. Ta ei ole kohustatud küsima kadestaja nõusolekut.

Armastus vs kadedus

Armastus ja kadedus on vastandid. Kui sa oled kade, siis sinus pole armastust. Kui sinus on armastust, siis ei mahu sinna kadedus. See on ilmselge vastuolu nagu valgus ja pimedus. Pole olemas midagi nii selgelt vastuolulist, kui armastus ja kadedus.



Armastus on headus, kadedus varjatud egoism. Armastus on ülalt pärinev tarkus, vaimne and, mille üleloomulik võimekus antakse Püha Vaimu abil meie südamesse, nagu Rooma kiri seda korduvalt selgitab. Armastus on Püha Vaimu vili, usu tulemus. Kadedus on deemonlik, egoistlik ja põlastusväärseim tunne, sest kadeduses pole siirust, see on silmakirjalik ja võlts. Armastus on avameelne, otsekohene ja tõsiselt võetav, meeldiv tarkus. Kadedus peidab end teesklemisega, meeilitustega, kergemeelsusega, on tühine ja kaval! Armastus seevastu on ohutu. Sest armastus on rahulik ja rahulolev. Armastus on valmis heaks teoks. Kadedus on valmis ootamatuks kurjuseks. Kõigist tunnetest on kadedus kõige jälgim inimsuhetes ja tunnetes. Kadedus on otsekui viirus. Kui see aga täidab uskliku südame, siis tema vaimulik kasv peatub, ta on halvatud. Just seetõttu manitseb Peetrus uuestisündinuid - uusi usklike, kristlasi: "Pange siis maha kogu kurjus ja kogu kavalus ja silmakirjatsemine, kadetsemine ja mis tahes keelepeks!" (1Pt 2:1) Hüljake need pahed, mis valdasid teie elu enne kristlaseks saamist. Jeesus ei olnud kade.

Kadedus kogudustes

Kui kadedus tungib kogudustesse, siis see halvab vaimuliku k.a eluterve arengu ja vaimuliku töö, millega ei kaasne vaimulikku edukust. "Sest kus on kadedust ja riiakust, seal on kärsitust ja igasuguseid halbu tegusid," kirjeldab Jaakobus 3:16. Seepärast ärgem olgem auahned, üksteise ärritajad, üksteise kadestajad. Ka Pauluse teenistus kutsus esile kadedust tema kaastöölistes, miks me arvame, et meie kogudustes ei ole kadedust? Kristlased otsustasid Paulusele varju heita, teda jutlustega kahjustada, kuid Paulus suhtus neisse armastusega ja suuremeelsusega. Rooma vanglas viibides ta kirjutas: "teised kuulutavad Kristust kiusu pärast, mitte puhta meelega... Kui Kristust kuulutatakse igal kombel, olgu tagamõttega (kadedusega), olgu tõemeeli, siis selle üle ma rõõmustan." (Fl 1 ptk) See ei tähenda seda, et me peaksime soosima kiusu ja kadedusest motiveeritud tööd koguduses.

Kus on vabanemine kadeduse pahest?

Ainus rohi on armastus. Sest armastus ei kadesta. Armastus suudab vastu seista pahedele. Püsima jääb vaid see, kes paneb maha kõik kadeduse ja täidab ennast Jumala - agape armastusega. Seetõttu tuleb vaadata enese sisse ja juurida välja kõik kibedad mõtted, mis meie elu mürgitavad, et seal oleks ruumi vaid headele mõtetele ja armastusele. Kontrolli alati oma südant põhjalikult. Küllap sa tunned ära, kui kadeduse vaim tahab sind rünnata. Seisa talle vastu! Ära lase teda oma südamesse. Kui sa muidu ei saa, siis andmine vabastab väe. Anna ära ja saa saad Jumaliku jõu. Jeesus tegi seda sama. Ta õpetas, et kui kellegilt nõutakse kuube, siis anna ära ka kõik. Kuid õppigem avaldama armastust ligimeste suhtes ja olema suuremeelsed otsekui apostel Paulus. Kui keegi on edukas, siis rõõmustagem, sest iga hea and tuleb ju Jumalalt. Andkem au Jumalale. Sest Jumala põhimõte on lihtne: kellel on (armastust), sellele antakse ja tal on küllalt, aga kellel ei ole (armastust), sellelt võetakse ära ka seegi, mis tal on (Mt 13:12). Käigem armastuses, siis te ei täida lihalikke himusid. Ole väga õnnistatud ja armastatud!

kolmapäev, 30. november 2011

Kui sind hüütakse kuuldavalt

Piiblis on üks tore lugu sellest, kuidas Jumal hüüab meid kuuldavalt. Aga lugu iseenesest järgmine (1Sm 3 ptk 1 jj):

Ja poiss Saamuel teenis Issandat Eeli juhatusel; Issanda sõna oli
neil päevil haruldane, nägemused ei olnud sagedased.
Aga kord kui Eeli, kelle silmad hakkasid tuhmiks jääma, nõnda et
ta enam ei näinud, magas oma asemel,
kui Jumala lamp ei olnud veel kustunud ja Saamuel magas Issanda
templis, seal, kus oli Jumala laegas,
hüüdis Issand Saamueli. Ja tema vastas: "Siin ma olen!"
Ja ta jooksis Eeli juurde ning ütles: "Siin ma olen, sest sa ju
hüüdsid mind!" Aga tema vastas: "Mina pole sind hüüdnud. Mine tagasi,
heida magama!" Ja ta läks ning heitis magama.
Aga Issand hüüdis jälle: "Saamuel!" Ja Saamuel tõusis ning läks
Eeli juurde ja ütles: "Siin ma olen, sest sa ju hüüdsid mind!" Aga
tema vastas: "Mina pole sind hüüdnud, mu poeg. Mine tagasi, heida
magama!"
Aga Saamuel ei tundnud veel Issandat ja Issanda sõna ei olnud
temale veel ilmutatud.
Ja Issand hüüdis Saamueli veel kolmandat korda. Ja ta tõusis ning
läks Eeli juurde ja ütles: "Siin ma olen, sest sa ju hüüdsid mind!"
Siis Eeli mõistis, et Issand oli hüüdnud poissi.
Ja Eeli ütles Saamuelile: "Mine heida magama, ja kui sind
hüütakse, siis ütle: Issand, räägi, sest su sulane kuuleb!"
Ja Issand tuli ning seisis ja hüüdis nagu eelmistel kordadel:
"Saamuel! Saamuel!" Ja Saamuel vastas: "Räägi, sest su sulane
kuuleb!"

Täna hommikul juhtus minuga midagi sarnast. Olin veel üsna sügavas unes ja äkitsi kuulen selge ja kõlava häälega oma nime: "Margus!"

See oli nii selge, kõlas väga reaalselt. Ehmatasin üles ja tõusin voodis istuli. Kohe unepealt meenus Saamueli juhtum ja seetõttu jäin kuuldele, et kas nüüd tuleb uus kutse "Margus"?

Aga ootasin hetke, ootasin veel ja ei midagi. Jäin siis mõtlema, et see oli väga tuttav hääl. See ei saanud olla Jumala hääl ja heitsin tagasi pikali, aga jäin selle üle mõtisklema. Ja minu arvates ei olnud siin tegu mingi unenäo ega ka mitte Jumala kutsega, vaid see oli üks nali. Hingevaenlase nali.

Hingevaenlane suudab kõike imiteerida, aga me tunneme selle ära, sest tema eesmärk on vale, nagu maailmas tavaks on öelda: "Eesmärk pühitseb abinõu!" Ja see on vale motiiv.

Jeesus õpetas oma jüngreid, et tema lambad (jüngrid) kuulevad ta häält ja tunevad ta ära. See aga tähendab, et meis on võime mitte üksnes kuulda vaimseid asju, vaid ka võime vahet teha ehtsal häälel ja hingevaenlasel, kes ikka ja üha viskab nalja kristlaste üle ja mõne vimka, nagu öeldakse, et meil elu liiga lihtne ei oleks. Aga ärgem laskem sellest ennast häirida. Ei ole mõtet liigset tähelepanu pöörata.

Meis on Püha Vaim, kes toob selguse ja annab arusaamise vaimsetest ilmutustest, aga me ei ole üksi, vaid meil on abiline - Püha Vaim. Katsuge alati kõik läbi, mida te näete või ei näe, mida te kuulete või ei kuule ja kõik sündigu armastuses. Kui miski, mis ei ole armastuses, seda vältige!

Paulus kirjutab: üle kõige olgu armastus, Kl 3.14, sest Jumal on ja teeb kõike vaid armastusest ja kui midagi sünnib armastuseta, siis on see ajutine, nagu kõlisev kuljus (1Kr 13:1,2), hetke suudab teha kõva heli, kuid pea on see vaibunud.

Need inimesed, kes jäävad armastusse, need jäävad Jumalasse, sest Jumal on armastus. Armastus ei tee kellegile halba ega ei eksita inimest.

Jumala tarkus seisneb selles, et inimene uurib läbi kõik väeavaldused ja kui nende eesmärk on kahtlane või väär, siis väldib seda, ei lase ennast üle juhtida. Väeavaldused kaovad, tunnetus kaob, aga armastus kestab igavesti. Jeesus tegi need katsed edukalt läbi ja jättis meile hea eeskuju. Igale kutsele ei tohi avada oma südant ega pea ees vette hüpata.

Aga kui te kuulete Tema häält, siis ärge tehke oma südant kõvaks!

teisipäev, 29. november 2011

Jumala Vaimu väljavalamine on juba ära toimunud

"Ja pärast seda sünnib, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale. Siis teie pojad ja tütred hakkavad ennustama, teie vanemad uinuvad unenägusid nähes, teie noored mehed näevad nägemusi" kirjeldab prohvet Joel (Jl 3:1) lõpuaja sündmusi. Ta lisab, "päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja kardetav. Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, pääseb." Võibolla sa ootad uut nelipüha sündmust ja mõtled, et aega on, Jumal pole veel oma Vaimu välja valanud. Tea seda, et Jumala Vaim on juba välja valatud, mida kinnitavad paljud ärkamised, siin ja seal. Vaata kasvõi ajalugu. Sa võid näha, et paljud sajandid ei juhtunud midagi erilist, ma ei räägi sellest, et imesid ei toimunud. Ma räägin sellest, et ainult väga vähestel oli võimalus osa saada Jumala sõnast, lugeda isiklikku piiblit, sadade rahvaste seas. Veel enam, täna me võime Jumala sõna lugeda internetist. Osaleda virtuaalselt suurtel krussaadidel, näha ärkamisi, siin-seal. Iga ärkamine tuleb ja läheb, aga Jumala Vaim ei lähe kuhugi. Inimesed, kas kogevad seda või nende südametes pole Püha Vaimule ruumi. Nii ongi. Jumala Vaimu väljavalamise tunnuseid kohtab kõikjal, juba sajandeid, see on täna väga intensiivne kui võrrelda keskaega. Ärge oodake, vaid tegutsege! Jumal on oma Vaimu läbi iga kristlase südames. Sa ei pea ootama mitte mingit uut välja valamist, vaid otsi Ta üles. Sa näed Püha Vaimu oma elus läbi nende andide avaldumas, mida Jumal sulle on kinkinud inimeste teenimiseks. Jumala Vaim on juba välja valatud, juba sajandeid ja selle tunnistajad olid meie esivanemad ja oleme täna ka meie. Sina ja mina armas sõber ja vend Kristuses. Seepärast küsib Jumal täna, kas sa tead seda? Kas sa oled Minuga tuttav? Kas sa koged Minu Vaimu eneses? Mida sa selleks teinud oled? Kas sa tead, millised on sinu annid, mida Ma sulle olen kinkinud, küsib Jumal? Ära otsi Vaimu väljast, Ta on sinu sees! Ta igatseb sinuga suhelda ja ütle talle: Tere, kallis Jumala Vaim! Siin ma olen. Mis me TÄNA TEEME?

Küllap oled sa kogenud oma elus imelisi asju, suuremaid või väiksemaid, kuid tea, kõigile sünnib nende usku mööda. Jumal on suur. Ta on väga suur! Kui suur on sinu Jumal? Kas sa usud, et ta suudab teha suuri asju? Sa usud? Sa usud, et sa saad päästetud. Miks sa siis ei usu, et Jumala Vaim on sinuga iga päev ja Ta käib nagu Jeesus oma jüngritega, õpetades neid, juhatades neid, kui vaja, siis noomides neid, aga ka lohutades; tehes Jumala tahet. Sa ei pea tegema suuri asju, sa ei pea olema kuulus evangelist, aga sa pead käima koos oma Jumalaga. Sa tahad kõike ise teha. Olgu. Aga miks! Jumal ütleb, paluge ja teile antakse. Palu Issandat ja ta vastab sinu palvetele. Palu suuri asju, palu pisiasju. Mida sa palud, seda sulle antakse. Jumal on lõpuaegadel eriti helge. Nagu ta prohvet Joeli kaudu ütleb, et ma valan oma Vaimu kõige peale, kõigi peale, kes tahavad Kristust vastu võtta. Sa võid hakata ennustama, sa võid näha unenägusid, kõik see antakse sulle inimeste teenimiseks. Mitte demonstreerimiseks, vaid teenimiseks. Sinu teenistus võib olla täna mõne inimese aitamine, aga Jumalale on armas iga hool, mida inimene teeb Jeesuse nimel.

Luba, ma räägin sulle unenäo, mis ma nägin paar päeva tagasi. See ei olnud tavaline unenägu. See oli nägemus lõpuaegadest. Prohvet Joel ju ütleb, et te hakkate nägema unenägusid. Võibolla on sul oma unenäod? Võimalik, et need on teiste usklike kinnitamiseks. Pea Jumala Vaimuga nõu ja küsi Ta käest, mis ta sellega öelda tahab, kas see oli vaid sulle endale, või oli see mõeldud kellelegi teisele või koguni kõigile edasi andmiseks? Ma nägin unenäo, et ma olin kodus ja kodus oli ka mu poeg, kes on praegu 4 aastane. See oli väga selge. Korraga ma nägin, kuidas üle meie peakohade lendas suur taevakeha. See võis olla umbes sada meetrit lai, aga see oli suur ja tegi tohutut müra, mis ehmatas ja pani seda vaatama. See lendas väga kiiresti ja madalalt üle meie, võibolla paarisaja meetri kõrguselt, nii et ma kuuldes ja nähes seda üle meie lendamas tõmbasin ennast küüru, alateadlikult, kaitse asendisse. Igal juhul lendas see keha üle meie väga kiiresti ja korraga oli juba kadunud horisondi taha ja ma jäin korraks mõttesse, et millal see alla kukub. Aga ma ei näinud seda ja see kadus horisondi taha. Kui ma seda mõtlesin, haarasin sülle oma poja ja jooksin majast välja, keldrisse. Ma isegi ei tea, miks ma seda tegin, aga ilmselt kartusest, et nüüd tuleb midagi sellist, mis võib meie peade kohal kokku kuhjuda ja ma hüppasin välkkiirelt välja. Kuid ma ei kuulnud kokkupõrget ja seetõttu ma tulin välja vaatama, mis on juhtunud. Vaatepilt oli üsna kohutav. Lendamise trajektoor oli selleks ajaks muutunud tumedaks ja tihedaks, see oli hall, sünge ja taevas ei paistnud sellest enam läbi.

See oli umbes nii, nagu Joel kirjutab oma raamatus. "Ma annan tunnustähti taevas ja maa peal... suitsusambaid. Päike muutub pimedaks." (Jl 3:3,4) Evangelist Markus kirjeldab seda 13 pt, aga läbi Jeesuse sõnade. Apostlite tegudes on kirjas, "et ma valan oma Vaimust välja kõigi inimeste peale," see tähendab ka sinu peal on Jumala Vaim, aga ta lisab "teie pojad ja tütred ennustavad ja teie noored näevad nägemusi ja teie vanad näevad unenägusid," Ap 2:17. Praegu on unenägusid näinud paljud inimesed, enam kui seda varasematel aegadel kokku. Minu naine näeb alatihti unenägusid, millel võib olla tähendus, mitte üksnes temale, vaid ka meile kõigile. Jumal teab. Aga varem pole unenägudest ja nägemustest nii palju räägitud kui täna. Varem pole neid esinenud nii paljudel, lihtsatel inimestel, kelleks oleme meie, mina ja sina, armas lugeja. Mõtle selle peale. Mõtle ka selle peale, mida teeb Jumala Vaim sinu läbi. Jumala Vaim on juba välja valatud ja sa ei pea ootama enam mitte mingisugust teist vaimu. Ainus vaim, mis veel tuleb ilmsiks, on antikristuse vaim ja suur eksitus, aga me ei tea, kas me seda näeme, sest see saab olema lõpuaja suure ärataganemise põhjus. Kuid Jumal on hea ja ta päästab meid suurest ahistusest. See võib juhtuda väga ruttu. Tee oma südameasjad korda ja koge Jumala Vaimu oma elus! Ta tahab sind teenida. Selleks anna oma elu üle Jumalale ja ole usklik!

esmaspäev, 28. november 2011

Kristlased võetakse ära õige pea

„Kes õige, see kaob ära, ja ükski ei pane teda südamesse; ja vagad mehed koristatakse ära, nõnda et ükski seda ei mõista; sest õige koristatakse õnnetuse eest ära,“ kirjeldab Js 57:1, (1914.a tõlge).


Uuemas piiblitõlkes on see mõte läinud kaduma, moonutatud, sest 1997. aasta piibel kirjeldab: „Õige sureb, aga üksi ei võta seda südamesse, ja vagad mehed koristatakse, ilma et keegi märkaks. Kuid õige koristatakse õnnetuse eest.“ Aga õige ei sure. Siin ei kirjeldata surmamist ega õnnetust õigele, vaid õnne, see on Jumala lubadus, tõotus. Jesaja kirjeldab UT sündmust, päästepäeva, pääsemist Jeesuse II tulemise läbi.

Paulus avaldab selle sündmuse korintlastele, ta ütleb: „“Vaadake, ma ütlen teile saladuse: meie kõik ei lähegi magama, aga meid kõiki muudetakse, äkitselt, ühe silmapilguga,“ (1Kr 15:50,51) ja kirjutab ka tessalooniklastele: „pärast kistakse meid, kes me oleme üle jäänud elama... pilvedes üles õhku Issandale vastu“ (1Ts 4:17). See on ülesvõtmine.

Kes on õige, see võetakse ära, kogutakse kokku, äkitselt, ühe silmapilguga. Ühtäkki on kristlased ära kadunud ja inimesed ei mõista juhtunut. Ülesvõtmine tuleb kõigile ootamatult. „Seda päeva või tundi ei tea aga mitte keegi, ei inglidki taevas ega Poeg, ainult Isa üksi,“ ütleb Jeesus (Mk 13:32).

„Vaadake ette, valvake, sest te ei tea, millal see aeg on käes!“ hoiatab Jeesus. Meile on antud teada, et see leiab aset. Meile kirjeldati ka lõpuaja sündmusi. Kuid me ei tea päeva ja tundi, millal meid päästetakse.

Pole kahtlustki et kui ajada piiblis näpuga järge, siis, me ei pea ootama lõpuaegade algust. Lõpuajad on juba ammu käes. Me elame lõpuaja sündmuses ja võime seda näha oma silmaga. Vaadake, mis sündmused on juba ära toimunud ja vaadake, mis sündmused arenevad tänasel päeval. Ainus asi, mida me ei saa ette teada - on, millal tuleb Jeesus! Ta tuleb tagasi ja kogub kristlased õnnetuse eest ära. Aga millal?

Kristlased võetakse ära lõpuaegade alguses.

Piibel hoiatab: „Aga mida ma ütlen teile, ütlen kõigile: Valvake!“ Seda ei öelnud Jeesus üksnes oma jüngritele, vaid kõigile. Ka meile! Kõik see peab sündima. Võibolla sa ootad suure ahistuse algust, aga siis sa eksid. Kristlased võetakse ära enne ahistust, kui veel ei ole lõpp käes. Kristlased võetakse ära lõpuaegade alguses, mitte lõpuaja sündmuste lõpetuseks. Palju varem, kui asjad lähevad nii hulluks, millest piibel kirjutab: „kui algavad ahistuse päevad, milliseid pole olnud loomise algusest, ega tule enam.“ „Kui Issand ei oleks nende päevade arvu kahandanud, siis ei pääseks üksi,“ põhjendab evangelist Markus.

Meid päästetakse enne suure ahistuse algust. See päev ja tund on juba väga lähedal, kui meid kistakse õhku Issandale vastu. Kas su süda on valmis selleks! Seepärast: valvake!

Lisaks lugemist: Ülesvõtmise kohutav tõik

teisipäev, 22. november 2011

Me peame uuesti saama kristlaseks

Jeesus annab armastuse käsu ja huvitav on see, et seda tuli teha. Kas nad siis ei teadnud, mida tähendab armastus. Kas Mooses ja Prohvetid siis ei kirjutanud armastusest? Mis mõttes uus käsk?

Kui me nüüd asetame ennast Jeesue aega ja päeva mil ta õpetas, et „suurim neist on armastus,“ siis ilmselt kõik jüngrid teadsid, mida tähendab Seadus, aga kas nad ka teadsid, mida tähendab ligimese armastus või armastus vendade vastu? Ei usu. Nad olid juudid, valitud rahvas, kes järgis VT pühakirja ja juutide tava. Meil on UT, neil seda polnud. Nad polnud isegi mitte uuestisündinud kristlased, nagu meie sellest aru saame, mida see annab ja muudab. Kui neid nimetati kristlaseks, oli see auline tunnistus algoguduse usklikele. Hakati kutsuma: „Kristlane.“ (Ap 24:5). Nad järgisid Moosese seadust ja teenisid Jumalat, käisid templis ja sünagoogides, aga „kristlane“ iseloomustab inimest, kes omas midagi Jeesusele ainulaadset, mida selle hiljem ristilöödud juudi elus kõikjal oli näha, mille poolest ta erines teistest juutidest. Sellepärast said juudid ja hiljem paganad tunda armastust, millest piibel kirjeldab: vaadake, kuidas nad üksteist armastavad! Milline võimas erinevus. Milline tunnistus ning tunnustus! Vaadake, nad armastavad üksteist! Küllap siis armastus ei olnud neil päevadel levinud ja popullaarne, mida ihaldada, vähemasti mitte oluline isikuomadus, mida oleks vaja omada. Peeti tähtsaks käsu tundmist ja täitmist kui armastust. Ja mitmetel kordadel, kui käsutundjad panid Jeesuse keerulisse olukorda, tahtsid nad teada, kas Jeesus astub üle käsust või mitte.


Kristlasi nimetati Jeesuse jüngriteks (naatsaretlaste lahkusu peamees, Ap 24:5), sest nende eludes oli näha seda, mida tegi Jeesus ja mida pidas ta oluliseks. Jeesus ütles: „aga suurim neist on armastus“. Vaadake, kuidas nad üksteist armastavad! Selline tunnistus läbib kogu UT kirju, et kristlased peavad olema suured armastuse inimesed.

Tuleb tõdeda, et VT kaudu tõepoolest palju armastusest ei kirjutata, mõned silmapaistvad näited (nt Taaveti sõprus); saame lugeda ka armastuse ülemlaulu, mis Jumalat oma kogudusega seob; kuid see hõlmab vaid nõrga osa vennaarmastusest. Ometi leiab ka 3Ms raamatu 19 ptk uuetestamentliku käsu: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“, mille vastu just juudid väga varmad ei olnud, mida kirjeldab Jeesus tähendamisõnas halastaja samaarlasest. Alles UT valmib Jeesuse Kristuse läbi täielik vennaarmastus ja nüüd kutsub kogu UT üles armastusele, mille üks valdkond puudutab vennaarmastust. Jeesus võtab armastuse kokku ühe käsu raames. Juudid said aru, mida tähendab „käsk“, soovitused ei olnud kohustuslikud. Soovitust võis täita või mitte, aga käsk oli täitmiseks.

Uus käsk – armastusekäsk, mida ei antud Siinai mäel, vaid mis jõustus Kolgata künkal. „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate“ (Jh 13:34-35; +Jh 15:12)

Mida tähendab armastage üksteist? Millest me seda ära tunneme?

Jüngri tunnusmärk. Mitte ainult kaheteistkümnele, vaid kõigi aegade jüngritele on peale vajutatud pitser, tunnus või nagu tänapäeval kasutatakse logo. See on kristlase kaubamärk. „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate,“ Jh 13:35. Kui teil on kaubamärk – armastus, kui seda on teie suhetes näha, isekeskis, siis inimesed tunnevad teid ära. Kui teil seda ei ole, siis ärge imestage, et inimesed ei erista teid teistest inimestest maailmas. Kas meid tuntakse ära?

Jeesuse viimane ülempreesterlik palve oli kõigi Jumala laste üksmeele pärast. Miks? „Et maailm usuks, et sa mind oled läkitanud,“ Jh 17:21-22. Seda maailmalunastaja palvet pidi kõigis koosolekutes, nõupidamistes, kirikukogudes, sinodides, jumalateenistustes, kristlikel konverentsidel ja koguduse juhatuse ning juhtimise koosviibimistel kõigi poolt saadud palutud valjult (rõhutatult) ja üksmeeles. Kuidas tundub? Ei tule tuttav ette, eks ole!?

Vennaarmastus. „Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad,“ manitseb Paulus kirjas Roomlastele, 12:10. Kas mitte seda manitsust me täna eriti ei vaja? Siin ei räägita, et olge vennaarmastuse poolest hellemad, et seda teil juba on, et on vaja rohkem. Siin manitsetakse, et vennaarmastusele ja kirjeldatakse, millistel tingimustel seda tuleb praktilises elus rakendada. Vennaarmastus on kvaliteet, mida määratakse ära. Kas me oleme vennaarmastuse poolest üksteise vastu hellad?

Armastus on käsu täitmine. Kes armastab, see täidab kõik käsud. Kes ei armasta, see eksib igal juhul. Selleks et täita käsk, on vaja armastust. Käsku saab täita sunniviisiliselt, kohusetundest, rutiinist, aga millest siin räägitakse? See ei ole sund, vaid vabatahtik. Kedagi ei saa sundida armastama. Armastus sul kas on või ei ole. Jumal pani armastuse jüngrite südamesse, aga nad ei pannud seda tähele. Nad nägid, et Jeesusel oli armastus ja paljudes olukordades, kus heideti ette käsu rikkumist, motiveeris Jeesust armastus, armastus ja halastus inimeste vastu. Armastus on suurem kui käsk. Armastus ületab käsu. Aga armastus on ka käsu täitmine! Kes armastab, see täidab kõik teised käsud. Seega osuta armastust ja jäta kõik teised teod ja nendest loobumised. Jeesus näitas ette. Kuigi talle heideti ette juudi kombe kohaselt, et ta tervendab puhkepäeval kui ei tohtinud „tööd“ teha; aga ta osutas halastust, armastust inimeste vastu ja keegi ei saanud midagi öelda, et see oleks olnud halb. Armastus hoiab meid tegemast vigu, kui me tõeliselt jääme Kristuse armastusse ja jõusse. „Armastus ei tee ligimesele halba. Nii on armastus Seaduse täitmine,“ kirjutab Paulus Rm 13:10.

Armastus on võlg. Ainuke lubatud võlg on armastus, Rm 13:8. „Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada.“ Kuid armastus on justkui kiirlaen, mida on väga keeruline ära maksta, sest intressid kasvatavad kiiremini, kui te suudate tasuda. Niipea, kui sa soovid tasuda armastusega, tuleb uus intress peale ja sa jääd võlglaseks, aga see on hea võlg. See on hädavajalik võlg. Ainus laen, mida tasub võtta. Ja ainus laen, mida tasub anda. Ainus laen, mida kristlased on kohustatud andma. Armastuse võlga ei ole võimalik ära tasuda maise elu jooksul. Selle võla tasub Jumal, kui me ei väsi, ja oleme innukad lõpuni. Jeesus maksab kõik meie arved, tagastab kõik meie armastuse laenud koos intressidega ühel päeval, kui sa astud oma taevasesse koju. Sa saad nägema vara, mida sa maapeal oled külvanud ja kogunud, on taevas kõik valmis pandud sajakordselt. Jumal ei jää võlgu. Tal on parimad audiitorid ja raamatupidajad, kes kõige eest vastutavad, et Jumala võlad saaksid heldelt tasutud. Jumal on rikas iga heateo eest tasuma ja ootab, et ka kristlased oleksid rikkad iga heateo jaoks. See mida kristlane maapeal investeerib, saab Jumala juures tasutud. Jeesus ütles, ärge koguge vara, mida koi ja rooste rikub, vaid koguge vara taevasse! Kristlased on pankurid, kes laenavad välja Jumala armastust, soovimata seda tagasi saada. Nad laenavad Jumala vara. Jumala armastus ei ole nende isiklik varandus, see on Jumala poolt neile antud kasutada ja käsutada. Kuidas sa seda kasutad, sõltub sellest, kas sa armastad ja oled armastuse võlgnik inimeste ees. Armastuse võlg on ainus võlg, mis ei saa siin täielikult tasutud, aga Jumalal pole millestki puudus. Huvitav, eks ole. Armastuse võlg on ainus võlg, ainus rikkus, mis välja andes kasvab ja ei vii laenuandjat pankrotti.

Armastus on totaalne nõue. Kiri ütleb: „Kõik teie teod sündigu armastuses“ 1Kr 16:14. Millised teod, vahet pole. Kuid oluline on, kõik teod! Ma kardan, et me kõik peame lahkuma plavekojast tölneri sõnadega: „Jumal, ole mulle patusele armuline!

Armastuse kuninglik mõjuvõim. „Üks kõigi, kõik ühe eest,“ teate küll? Piibel kirjutab: „Sest Kristuse armastus sunnib meid, kes me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud.“ (2Kr 5:14). Võim avaldub selles, et Kristuse armastus sunnib meid. Ta sunnib meid sisemiselt. Meie sees on kui põletav tuli! Me ei saa enne rahu, kui me oleme teinud seda, mida me süda sunnib. Sest meie sees on Jumala vaim, kes meid motiveerib. See sund ei väljendu vastu oma tahtmist tegemises, vaid innukuses Jumala asjades ja halastuses. Kui Kristuse armastus valitseb meis, siis saagem taas Jeesuse jüngriteks, kes armastuse kuninglikust võimest ja võimust saavad õhutatud, sütitatud, innustust ja julgustust teha armastuse tõttu seda, mida inimesed ei taha teha või ära põlgavad. Aga sa pead uuesti saama kristlaseks.

Suurim teenimisvõime. „Ärge ainult tehke vabadusest õigustust lihalikule loomusele, vaid teenige üksteist armastuses.“ (Gl 5:13) Teenige üksteist armastuses? Ma ju teengi seda! Tõsi, mõnikord. Kuid Paulus noomib galaatlasi, kuna need kasutasid vabadust ära. Ma olen vaba aitama ja vaba mitte aitama. Ma olen vaba? Tegelikult on kristlane kohustatud käima armastuse teel iga päev ja see oli ja on ainus tee, milles praktiliselt käia tuleb. Mis sind tegelikult motiveerib? Kas see on ikka armastus?

Esimene vaimuvili. Armastus on esimene vaimuvili, mida nimetatakse, Gl 5:22. „Aga vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus...“ Kui sa tahad saada täiuslikuks, siis armastus pakub sulle selleks väga hea võimaluse. Sa võid teistes küsimustes olla nõrk, aga armastus on nii elementaarne, et sa suudad seda igal juhul. Jumal aitab sind. Sest armastus on valatud meie südamesse. Jumal annab armastuse ja sul on võimalus õppida seda kasutama. Paulus nimetab armastuse esimeseks. Kui tihti me otsime kõike muud, aga tea seda, et Jumalal on kaks omadust. Need on armastus ja pühadus. Jumal on armastus. Seepärast Paulus nimetab armastuse esimeseks. Jumal ei ole usk, Jumal ei ole ustavus, Jumal ei ole rahu, kuigi Jumal kõike seda on, aga Jumal on eelkõige armastus ja usk, ustavus ning rahu, mis avaldub armastuse tulemusel. Sul võib olla kogu usk, sul võib olla kogu vägi, aga kui sul pole armastust, siis sa oled vaid kõlisev kuljus (1Kr 13:1-2). Seest tühi, õõnes, mis teeb häält, aga selle mõju kestab vaid hetke ja siis on see läinud. Kuid armastus on see, mis jääb, mille mõju püsib, isegi siis, kui kõik maine on möödanik, on armastus saatnud korda oma eesmärgi, milleks seda vaja oli. Kui tihti me otsime kõike muud, aga ei otsi armastust? Milline on sinu usu puu, kas sel kasvavad lehed, õied või armastuse viljad.

Armastus on täiuslik side. Kõigele sellele lisaks kirjutab apostel Paulus Kl 3:14, olgu armastus. „Aga üle kõige selle olgu armastus – see on täiuslik side!“ Ükskõik, kui palju teil tuleb andestada, taluda puudusi, kuulda kaebusi ja pretentsioone, saada noomitud, olla kriitika tule all, olgu selle kõige selgrooks armastus, mis seob. Armastus ühendab, armastus on tugev side. Armastus on täiuslik side, mis ühendab kõik inimesed, lähendab kõik kristlased, ühe Jumala alla mistahes andidega. Ainult selle ühendava sidemega, mis kõiki teisi ande ja jõude seob ning pühitseb, liitub Jeesuse kristlik kogudus tugevaks üksmeelseks pereks ja teenistuseks Jumala auks.

Armastuse teod. Armastus peab ennast avaldama tegudes ja tões. Johannes, elatanud Efesose patriarh, manitseb kõigi aegade ja keelte kristlasi: „Lapsed, ärgem armastagem sõnadega ja keelega, vaid teoga ja tõega!“ (1Jh 3:18) Vaadakem enda ümber, ärgem olgem ükskõiksed, vaid kaastundlikud ja halastajad, kui kellegil on millsetki puudus, siis ärge jätke teda hätta, vaid armastage teda tegudega. Jeesus ütles, kes on armastanud minu vähimat, see on armastanud mind. Me võime teha suuri sõnu armastusest, aga kui me ei vasta abipalvele, ei aita kannatajat või kellel puudust on, siis meis ei avaldu armastust tões. Tõde me tunneme ära, kui armastus väljendub tegudes. Kes näeb venna puuduses või sulgeb südame tema palve ees kui ta saab aidata, ei ole käinud tões ja armastuses. Johannes ütleb, me oleme kohustanud jätma oma elu venna eest. Kas sa jätaksid oma elu minu eest? Ok. Ma ei palu seda teha. Aga kui teilt palutakse piskut, väikest abi, millele vastamisest sõltub palju, kas te teete seda? Ilmselt mitte. Enamasti mitte. Piibel kirjutab, et lõpuaegadel jahtub paljude armastus. Kui te palusite abi tuttavatelt, siis te ei saanud abi, aga saite abi mõne uskliku venna käest; siis mida aeg edasi, seda vähem te saate abi. Kui te palute abi kristlasest venna või õe käest, siis te ei saa mitte ühtki. Kuna armastus on jahtunud. Te võite paluda abi võõrastelt või kristlastelt, vahet pole, te ei saa kuskilt mitte midagi. Nii avaldubki armastus, milles pole tõde.

Armastus on Jumala tunnus. Selgemaks Jumala tunnuseks on: „Kes on sündinud Jumalast, see armastab vendi.“ Loe 1Jh 4 ja 5 ptk. See on üsna hävitav otsus, mida nendes kahes peatükis kirjeldatakse neile, kes on ära taganenud Jumala armastusest. Kes ei armasta, see ei tunne Jumalat. Jeesus ütles, et tema juurde tulevad paljud, kes ütlevad, ma olen teinud seda ja teist, olen sind teeninud, aga Jeesus peab nad kahjuks ära saatma, sest nad on valed; nad ei ole inimesi teeninud armastuses, neis ei ole enam Jumala märke. Nad on teeninud kirikutes Jumalat, aga nad on sulgenud oma südame ja mõistuse inimeste ees, ei ole armastanud lõpuni nagu tegi seda Jeesus. Nende vahel toimuvad alaasa nääklemised, tülid ja pidev lahkmeel juba väiksestes koguduse asjaajamistes, nii et nende südamed on saanud pihta ning nad on pimedad armastusele. Nad ei ole enam valguse lapsed. Kuidas siis saakski? Ei saagi näha. Selline hävitav otsus, millest Johannes kirjeldab, - see on usklike suhtes. Need on kristlased, hullemad kui uskmatud. Kuidas me neid siis ära tunneme, kui nad tülitsevad ja põlastavad õde või venda; kuidas saab Jumala armastus jääda nende sisse, millest peaks neid ju kogu maailm ju ära tundma?! Ei tunnegi. See on suur tülide areen. Lõputud erimeelsused ja nö rivaalitsemised koguduste vahel. Enese paremaks pidamised teistest konfessioonidest jpm ja kõik sinna juurde kuuluv. See on vale vaim. Selline ei ole Jumala armastus. Sellest me ei tunne Jumalat ära. Me peame alles saama Kristuse jüngriteks?

Kes on Kristuse jünger?

Need on inimesed, kes jäävad armastusse; nad jäävad vaid Jumalasse, sest Jumal on armastus (1Jh 4:16). Sügavad kristliku vennaarmastuse vahendid ei asu maailmas, kuskil väljaspool kristlast, ega ka meis enestes. Armastus, mida kristlane annab ja jagab perekonnas, koguduses, teiste inimeste aitamises, sõpruses, misjonitöös, haigete ja õnnetute juures, puudust kannatavates, patustes, evangeeliumi tunnistamises – võib tulla ühest kohast: Jumala armastusest, mis sai avalikuks Jeesuses. Kes iga päev ei kasuta ega ei võta vastu armastust Jumala käest, see on varsti külm, jahtunud ja tühi kristlane ning armastab „armastuseta armastusega“. Jeesuse jüngrid elavad igapäev Jeesuse armastusest, mis on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi (Rm 5:5), kes meile on antud, sammudes läbi armastusevaese argipäeva või puhkepäeva selleks, et juhtida nähtava armastusega inimesi mõtlema Jumala peale, et järgida Jumalat. Armastusest, millest ma elan, anna edasi ka teistele. Mida muud võiks kristlase elust välja lugeda? Neid kristlasi otsib Jumal.

neljapäev, 3. november 2011

Kas sa usud või käid koos Jumalaga?

Kui palju sa usus käid, ei tähenda veel seda, kas sa oled usus või ei ole. Me võime olla usus, aga mitte käia usus. Me võime mitte uskuda Kristust, aga käia usus nagu kogu maailm, olenevalt siis sellest, millesse keegi usub. Mõni usub horoskoopi. Mõni usub loodust. Mõni usub raha.



Kas sa usud Jeesust? Kas sa käid usus? Või sa lihtsalt usud.

Võibolla sa oled turvalises tsoonis ja mitte miski ei kõiguta su meeli. Ei saagi kõigutada, sest sa ei liigu paigast. Sa võid uskuda et Jeesus on Issand, aga ka kurjad vaimud usuvad seda. Hoopis kõrgem tase on usk, mis tähendab usus käimist.

See aga tähendab turvalisest paadist vee peale astumist. Väga lihtne on Jeesust uskuda paadis. Vaatamata tormile, tundub paat turvaline koht. Aga kas sa usud Jeesust vaid siis, kui sa ei pea midagi tegema või usud Jeesust ka sel juhul, kui sa astud paadist vee peale ja sa ei tea, kas vesi kannab sind või mitte!

Piibel ei õpeta hüppama vette tundmatus kohas ega ka mitte Jumalat kiusama, ei eelda seismist pühakoha harjal, et sealt alla astuda. Jeesus ütles, sa ei tohi kiusata Issandat.

Vahest me võime ikka tõsiselt Issandat kiusata, aga ta ei lähe närvi, vaid on kannatlik. Vette hüppamine tundmatus kohas on hulljulgus, rumal, mõtlematu tegu, millel võivad olla saatuslikud tagajärjed, see ei ole usk. Sa võid uskuda, et vee all pole peidus kivi, aga see ei aita sind. Seetõttu istuvad mõned ratastoolis, aga Jumala omadus pole hulljulgus, vaid on mõistlik meel. 

Peetrus ütles (Mt 14:28): „käsi mind tulla enda juurde vee peale,“ sest ta teadis, et kui see ei ole võimalik, siis Jeesus ei ütle seda. Peetrus toetus Jumala sõnale.

Jeesus ütles „Tule!“ Kuid Peetrus ei hüpanud üle parda peakat, et siis püsti tõusta. Peetrus astus paadist vee peale, proovis ususamme, käia usus.

Usus käimine ei ole hulljulge või meeletu tegu, vaid Jumala tarkuses ja juhtimises käimine. 

Esiteks pidid jüngrid uskuma, et „see“ ei ole tont (vaim), vaid Jeesus ihulikul kujul. Kuid jüngritest uskus ainult Peetrus, et ka tema saab käia vee peal nagu Jeesus. Milline jünger sina oled? Kas see, kes usub, et Jeesus on Jumal, või see, kes käib Jumala tahtes?

Kui sageli me käime usus otsekui kinnisilmi, muhud otsaees ja mõtleme, mis jama on! Jeesus ei ütle, et ära mõtle, vaid ütleb, ära tunne hirmu. Tuult nähes lõi Peetrus kartma. Usu vastand pole ebausk, vaid hirm, aga usk ei ole hulljulgus, vaid lootus ja mõistlik meel. Ma ei usu, et Peetrus oleks astunud usus välja, kui Jeesus poleks teda kutsunud. Kui sa tahad vee peal käia, siis oota kuni Jeesus kutsub sind. Meil ei pruugi olla Jumala isiklikku kutset, nii nagu Peetrust kutsuti: tule! 

Kuidas me siis käime usus?

Kas umbusaldades, või tasaduses, samm sammult, vaadates, kuidas Jumal asjaga kaasa tuleb. Hea on, kui meid kutsutakse, aga kui palju Jeesus meid isiklikult kutsub, kuuldavalt, nii nagu Peetrust. Ei ole palju neid, kellele Jeesus ilmub.

Meie saame käia usus koos Püha Vaimuga. Just nimelt koos. Rahulikult. Vahel ootama kannatlikult. Ootamine võib olla proovikivi, sest me tahame tegutseda, kui meie südames on soov, me mõtleme, et Püha Vaimu põletav märguanne innustab meid. Kutsub meid. Aga see ei pruugi olla nii. Sest Püha Vaim ka keelab ja paneb meid ootama. Me ei saa aru, miks me peame ootama. Aga Jumal teab kõike. Me peame lootma ja usaldama Jumala igasugust juhtimist.

Usk on vaid pool õnnistusest kui me ei käi usus.

Usus käia on kõige raskem, mida kristlane kogeb. Paljud inimesed usuvad, et Jeesus on Jumala poeg, aga nad ei võta teda vastu, kuna siis tuleb hakata liikuma, muutuma.

Kus lained löövad üle pea ja näib, et kõik kukub kokku või sa ei vea kuidagi omadega välja, siis sa mõtled, nüüd ma olen kadunud. Tõesti või? Vaata tagasi! Analüüsi oma elu ja vaata tõele näkku, Jumal on sind kandnud läbi kõigist raskustest, kogu aeg. Iga kord sa mõtled, et nüüd läheb põhja. Kuid iga kord oled sa mingi põhjuse tõttu asjad lahendanud. Sest Jumal on sinuga. Jumal oli ka Peetrusega. Kui too hüüdis: „Issand, päästa mind!“ Siis Jeesus sirutas oma käe, haaras temast kinni, kuid ta ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?“ Tegelikult oli Peetrus ainus mees, kes käis usus. Kõik teised jüngrid istusid paadis ja vaatasid pealt. Keegi ei öelnud, Issand, mina tulen ka. Ma tahan ka usus käia. Ma tahan ka tulla sinu juurde. Ütle Issand, et ma võiksin tulla vee peale! Peetrus ei olnud nõdrausuline, vaid need, kes olid paadis, turvalises tsoonis. Neid ei ohustanud uppumine. Oli küll torm, aga mis siis. Jeesus oli ju seal. Ja peagi vaigistas ta ka tormi. Jumal, kes on loonud maailma, kontrollib loodusseadust.

Kui meie usk lööb kõikuma, siis Jumal on lähedal ja haarab meist kinni ja noomib meid: miks sa kartma lõid.

Jumal treenib meie usku, usus käimist. Üks on kindel, mida enam sa proovid, seda enam sul tuleb usus käimist ja usukogemust. Tuleb olla ettevaatlik, et mitte muutuda enesekindlaks, vaid muutuge jumalakindlaks.

Kuidas me saame muutuda jumalakindlaks kui me ei astu välja?

Kui me ei proovi. Kui me ei ürita usus käia iga päev. Kõige raskem on käia Jumalaga just iga päev. Päev päeva järel. Üks päev korraga.

Jumal testib meid. Kas me usaldame teda täna, homme, ülehomme, üle-ülehomme. Jumala tahe on, et me käiksime usus iga päev. Käimine on püsitegevus, kus omal kohal on Jumalaga koos veedetud aeg, tema Vaimu lähedus, hingamine, puhkamine ja jõuvarude täiendamine ja mõistlik õpetus.

Küll on lihtne uskuda, kui sul on kõik kombes, sul pole olmemuresid, sul on materjaalne heaolu. Siis on lihtne kiita Jumalat, aga kas käid usus?! Sest sa võid uskuda, et Jumal on hea, aga usus käimine on tegevus, teadmata, mis juhtub edasi, samas teades, et Jumal kannab hoolt kõige eest.

Kui sul kõik on olemas, siis sa võid mõtlema hakata: "Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!" Aga Jumal ütles talle: "Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?" Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas." (Lk 12:19-21).

Kui sa ei tea, kuidas homne päev läheb, mõtled sa hoopis teistmoodi. Kui sul pole vara, mille peale loota, siis sa otsid Jumalat iga päev. Sa saad panna lootuse üksnes Jumalale! Kas see on halb? Ei ole. Jumal tahab meiega olla iga päev. Ta igatseb meie lähedust. Ta igatseb meie palveid. Ta igatseb meie ülistust. Ta igatseb, et me teeksime seda, milleks me oleme kutsutud. Tema valis meid enne, kui me siia sündisime juba emaüsas, ta vaatas meie peale ja mõlgutas oma mõtteid. 

Jumal on ustav, ta ei vea sind alt mitte kunagi! Kuigi vahete vahel võib ta meid läbi kasta nagu Peetrust, nii et sa hakkad arvama, et sa oled kadunud mees, kuid pane tähele, just selles olukorras sa hüüad teda appi. Et sa ei mõtleks mina ise, ma olen kõva mees, ma saan kõigega hakkma, ma võin hingata ja pidutseda, sest mul on vara, mul on positsiooni, mul on sõpru, mul on õnne. Jeesus ütles selle kohta: oh sa meeletu!

Jumal laseb laineid üle käia, et me ei paneks lootust muule kui vaid Temale.

Kui sa sellise eksami sooritad, siis, see ei tähenda veel seda, et sa oled pärale jõudnud! Ole väga kindel. Sind ootab ees korduseksam, sama katse, mõne aja pärast. Sest sa pead käima usus. Kui sa muidugi usud Jumalat. Kuidas sa käitud siis, edaspidi, kas sa käid ikka usus, tahab Jumal teada.

Meil tuleb valmis olla paremateks ja raskemateks aegadeks, üks on aga kindel, Jumal on meiega kogu aeg. Uskumisest on vähe, vaja on käia koos Jumalaga.


esmaspäev, 24. oktoober 2011

teisipäev, 27. september 2011

The Digital Dead Sea Scrolls online



Teadlaste, arheoloogide ja ajaloolaste ühistöö tulemusel on internetist kättesaadav Surnumere lähedalt leitud vana testamendi käsikirjad. Piibli raamatute käsikirjad on üles pildistatud ja internetis on loodud interaktiivne veebilahendus vanade käsikirjade lugemiseks sellisel kujul nagu need on tegelikult kirjutatud.



Käsikirju saab väga lähedalt vaadata, sirvida, kerida ja uurida oma silmaga. Dead Sea Scrolls Online projekt käivitati Iisraeli Muuseumi ja Google tehnoloogia abil.



Internetis on saadaval käsikirjad pärinevad esimestest sajanditest, need olid peidetud Juuda kõrbes, Surnumere kaldal, et kaitsta pühakirju läheneva Rooma armee eest. Käsikirjad leiti üles 1947. aastal, mil beduiini karjane viskas kivi koopasse ja sai aru, et seal on midagi sees. Alates 1965. aastast on need käsikirjad Iisraeli Muuseumi eksponaadid.



Nüüd saab igaüks üle kogu maailma neid vaadata, lugeda digitaalselt Dead Sea Scrolls projekti raames. Fotod on kõrge resolutsiooniga, kuni 1200 megapikslit, s.o ligi 200 korda parema eraldusvõimega kui tavalise digikaamera abil tehtud pilt, et näha pärgamendil kõiki detaile. Suumimine loob mulje, et pärgament on kümnendiku millimeetri paksune.



Näiteks saate sirvida Jesaja raamatut, kerida peatükki või iga salmi. Võite klikkida otse heebrea teksti ja saate võrrelda Jesaja raamatu heebrea keele teksti inglise keelde.

Vaata lähemalt: The Digital Dead Sea Scrolls online

esmaspäev, 26. september 2011

Palestiina nõudmisel puudub igasugune alus

Palestiina ei tunnusta ÜRO varasemaid resolutsioone seoses Iisraeli riigiga, aga nõuab häälekalt, et Iisrael tunnistaks PA taotlust.

PA taotlusel ei ole isegi rahvusvahelise õiguse miinimumkriteeriume. Kuid praegu jääb mulje, et keegi ei pööra üldse tähelepanu asjaolule, et Jordani läänekaldal pole kunagi valitsenud tunnustatud Palestiina, vaid 19ne aasta jooksul oli Jordaania Kuningriik. Järelikult võiks Jordaania esitada mingeid nõudeid, kuid mitte Palestiina omavalitus. Kuid Jordaania loobus kõigist nõudmistest 1994 aasta rahulepingu raames. Nõuded ei oleks olnud täitmiseks, sest Jordaania okupatsioon Läänekaldal oli õiguslikult ebaseaduslik ja vastuoluline ÜRO raames heaks kiita.



San Remo konverents mis toimus 24. aprillil 1920 võttis vastu otsuse: Palestiina ala sai kogu maailma juutidele koduks.

Resolutsiooni aluseks oli Suurbritannia 2.11.1917 välja antud ja valitsuse poolt vastu võetud otsus, nimega Balfouri deklaratsioon. Kaardistatud ala, mis hõlmas nii Gaza sektorit, Golani kõrgendikke, nn Läänekalda (West Bank), Jeruusalemma ja kogu praegune Jordaania, oli algselt mõeldud juutide riiklikuks koduks.

Rahvasteliit, praeguse ÜRO eelkäija otsustas õigel ajal ja otsus oli siduv ja on seda jätkuvalt. See on rahvusvahelise õiguse fakt ega muutu olematuks. Balfouri deklaratsioonis oli märge, milles määratleti territooriumil elavate põlisrahvaste õigus oma riigi ja usulise identiteedi ja selle säilitamiseks.



Kaks aastat hiljem jagasid britid omal algatusel Ida-osa Trans-Jordaania Kuningriigile ning seadsid selle juhtkonna emiir Abdullahi, kuid see ei muutnud kehtetuks juutide eelnevat rahvusvahelist õigust. Rahvasteliidu otsus "tühistati" Briti ja Prantsuse ühepoolse lepinguga, ilma vastuväideteta, kuna ei olnud iseseisvat jõudu, mis oleks võinud esitada proteste. Need põhimõttelised jooned ei ole kunagi vaidlustatud ÜRO-s või muus rahvusvahelises organisatsioonis enne 1967 aasta sõda. Sellepärast, et Iisrael oli nõrgestatud ja seisis vastamisi Araabia riikide piiramisega. ÜRO võttis vastu uue resolutsiooni 242, kus ja ka hiljem, pärast sõda resolutsiooni 338, kus rõhutati, et ainus tee turvalise saavutamiseks on osapoolte vahelised läbirääkimised.

Oslo leping kirjutati alla aastal 1993 ja mille alusel PA sain autonoomia, nii Jeerikosse, Petlemma ja Hebronisse ning Läänekalda aladele. Jasser Arafat kohustus tunnustama Iisraeli riiki (!!!) ja sai selle alusel Nobeli rahupreemia. Kaks aastat hiljem laiendati rahvusvahelist lepingut, nn Oslo II raames kokkulepitu, et mingeid muudatusi ei tehta ühepoolselt, vaid mõlema poole läbirääkimiste tulemusena. Selles viidati ÜRO 242 ja 338 resolutsioonidele ja kogu lepingu eest seisis USA tollane president Bill Clinton.

Ka Jeruusalemma staatust vaadeldakse ainult läbirääkimiste kaudu, mingit ühepoolset deklaratsiooni ei käsitleta, Iisraeli linn on igavene, jagamatu pealinn, mis vabastati Jordaania ebaseadusliku okupatsiooni alt 1967.a sõja ajal.

ÜRO Peaassamblee seisab täna vastakuti tõsise probleemiga, ja on võimatu mitte arvestada juba varem ÜRO poolt heakskiidetud resolutsioone: 80, 242 ja 338.


Palestiinlaste nõudmised seavad ohtu Iisraeli julgeoleku

Palesiinlaste üheks suurimaks nõudmiseks on see, et Iisrael peab ühepoolselt loovutama maa ja seda ulatuses, mis olid 1967 aastal. See tähendaks seda, et Iisraeli linnu ja strateegilisi sihtmärke oleks igalt poolt väga kerge rakettide ja mürskudega tabada.

Kui täna rünnatakse palestiina aladelt raketidega praktiliselt iga nädal, kuid need ei ulatu väga oluliste sihtmärkideni, siis Iisraeli maa ümberjagamisel muutuks kogu Iisrael väga kergesti rünnatavaks ja praktiliselt oleks võimalik tabada kõiki sihtmärke.

Palestiina on korduvalt rõhutanud, et nende suurim eesmärk on juudiriigi hävitamine. Seda on üritatud korduvalt teha, seni siiski ebaõnnestunult. Iisrael on suutnud kõik sõjad võita ja vaenlased maalt välja törjuda.

Lähis-Ida riigid on kogunud juba tuhandeid rakette ja valmis pannud sõjatehnikat Iisraeli ründamiseks. On vaid ajaküsimus, mil see võetakse kasutusele.

Tegelikult elavad juudid kogu aeg Palestiinas paiknevate terroristide vaenu ja rünnakute all, sisuliselt sõjaolukorras, kus juut ei tea kunagi, kas ta jõuab õhtuks elusana koju. Meil on seda raske ette kujutada. Aga nii see on.

Seetõttu oleks Palestiina nimetamine ÜRO täisliikmeks vaid samm lähemale sõja puhkemisele Lähis-Idas. Rahutused on olnud kogu aeg, sest araablased on olnud vaenulikud ja ei soovi rahus elada, külg-külje kõrval juutidega.

Üks võimalus rahus elada, oleks selline, et lähtutakse San Remo 1920 aasta konverentsist ja rahvusvahelisest õigusest. Aga sõjakad palestiinlased ei taha midagi kuulda rahu tegemisest, vaid esitavad üha uusi ühepoolseid nõudmisi juudiriigile. Palestiinlased kasutavad kõiki süüdistusi Iisraeli riigi suhtes, et kogu maailma veenda nende ainuõiguses saada juutide maa endale ning et nende hädades on süüdi juudid.

See oleks umbes sama, kui venelased hakkaksid Virumaad nõudma Eesti riigilt endale. Meie piirileping on sõlmimata ja seda puhtalt venelaste vaenuliku poliitika tõttu. Samas võttis Venemaa endale Eesti Vabariigile ja meie kodanikele kuulunud maa. Aga mis teha! Kõik eestlased nõustuksid sellega, et mingist Virumaa või Eesti maade loovitamisest ei saa juttugi olla, aga millegi pärast levib eestlaste seas seisukoht, et Iisrael peaks ühepoolselt loovutama maad! Kas ikka peab?


Allikas: Wikipedia

Nüüd, et asjadest veel enam selgust saada, millist reaalset ohtu juutidele kujutab endast palestiinlaste nõudmine, lisan siinkohal interkatiivse lahenduse, millelt te saate näha, kui ohtlik oleks Iisraeli jaoks see, kui palestiinlaste nõudmisel loovutatakse näiteks West Bank (Läänepank). See tähendaks seda, et terroristlik palestiina saaks pommitada rakettidega ja selleks ei ole vaja neil omada kaugele ulatuvaid rakette. Kõik sihtmärgid oleksid nagu peopesa peal, anna ainult tuld Iisraeli suunas!



Kui te liigute veebilehele MyIsrael, siis liikuge hiirega keskel servast serva ulatuva kitsa pildi peale - panoraamile, selle suurendamiseks kerige hiire nuppu. Alumises ääres saate valida erinevaid objekte ja nendel on märgitud vahemaad Läänepangalt.

Vaata interkatiivset kaarti: My Israel Panorama Project

Kaarnad tõid temale leiba ja liha

"Jõest saad sa juua, ja ma olen käskinud kaarnaid seal sind toita."

Võibolla mõned pole kuulnudki, ja peavad sellist lugu muinasjutuks. Kuid Jumal, kes on kõige looja, juhib seda ja kasutab kõiki võimalusi, pealtnäha naiivseid ja ebareaalseid, kuid selles väljendubki Jumala loomus, tema erinevus meist, looduist. Jumal kasutab vahel olukordasid, kui sa usud ja teed seda, mida Jumal sinu südamele paneb.

Sellest kirjkohast saab teada, et Eelia sai korrralduse kuulutada põuaaegadest ja otseloomulikult ei olnud see väga popullaarne sõnum, kuivõrd elanike ellujäämine sõltus ilmastukust, vihmast sõltus viljasaak. Mõni võiks öelda, et Jumala käest oleks saanud paluda vihma, kuna ta kontrollib kõike loodut, siis miski ei takistanud seda teha. Edasi lugedes saamegi teada, et see juhtus, Eelia palve peale tuli vihm. Kuid enne pidi tulema põud. Jumal siiski ei taha meid jätta teadmatusee ja hoiatab ette. Kuid kuskil ei ole kirjas, et kogu maailmas oli põud. Ega me täna ei saagi öelda, kui suure piirkonna põud kattis ja võime tinglikult öelda, et kogu maa, millest käib jutt, oli endine Palestiina ala. Piirkond kus elas Jumala valitud rahvas. See sõnum oli tema rahvale. Jumal ei öelnud Eeliale, et mine kuuluta kogu maailmale või nagu ta saatis Joona maailma, täpsemalt Niineveesse, et see kuulutaks sellele rahvale ja hoiataks neid, kui nad ei paranda meelt, siis... Jumal kasutab rahva korrale kutsumiseks loodust, näiteks tegi ta seda Egiptuse vaaraod trotsides, kuna aga vaarao oli tollal jumalikuse asemik Egiptuses, siis ei saanud ta jätta muljet, et on veel keegi kõrgem, kes teda käsib ja nii ta eiras kõike, kuni tulid üksteise järel nuhtlused, millest võite lugeda Moosese raamatust. Aga tagasi Eelia juurde.

Miks see kirjakoht on nii eriline ja kõnetab meid milles? Esiteks selles, et me mõistakisme ja näeksime Jumalat kõige andide taga, loodus on tema kätetöö. Kuid me saame näha veel seda, et kui Jumal annab käsu, siis jumalamees järgib seda. Täna me võime öelda ehk nii, et kui Püha Vaim meid juhib, siis kristlane saab järgida seda nõuannet. Eelia igatahes tegi täpselt seda, mida Jumal talle ütles. Niisiis. Jumal ütleb Eeliale, et juua saad sa jõest, aga toidu lasen ma kohale tuua. No milles küsimus. Üks asi veel, sa pead minema teise kohta, milleks seekord oli Kriti jõgi, mis paikneb ida pool Jordanit. Jordan on tuntud jõgi, kuid arvatakse, et Kriti (The Cherith. כרית) oli väike haru, tegelikult nire Al Pacha lähedal, kuid see võib olla ekslik. Kuna on selgelt öeldud, et see jõgi paiknes ida pool Jordanit. Seega mõned uurijad arvavad pigem seda, et see jõeke oli Eelia "oja" (Wady Alias). Lisaks loe siit: Palestiina ala jõed

"Ja hommikuti tõid kaarnad temale leiba ja liha, samuti õhtuti leiba ja liha, ja ta jõi jõest" kirjutab 1Kn 17:6.

Jumal toitis Eeliat kaks korda päevas. Menüü oli leib ja liha. Kaarnad tõid leiba ja liha.

Esiteks ei saanud see olla mingi juhuslik juustuviil noka vahel, mille kaval rebane välja meelitab, me kõik teame neid nalju. Kindlasti ei saanud see olla ka tükike leiba, millest hakkab vaid suu vett jooksma. Me võime lugeda, et kaarnad toitsid. See tähendab, et Eelia sai kõhu täis. Eelia teenistusse oli rakendatud linnuparv, vahest mitte koloonia, aga kindlasti ei olnud üks lind ja juhuslik leib. Jumal pani linnud tegama seda, mida me ei kujutaks kuidagi ette et linnud võiksid teha. Ime pole selles, et lind lendab leib noka vahel, vaid ime on selles, et linnud lendasid "käsu" peale ja ühte kohta ja tõid leiba ja liha. Huvitav oleks muidugi teada, kelle laualt nad selle leiva pihta panid, aga see selleks. Küll aga tegid linnud seda kaks korda päevas ja küllap pidi selleks puhuks olema mitu sihtmärki, kust leiba ja liha sisse vehkida. Aga võib-olla oli ka üks ladu, kuhu lindudel oli ligipääs. Kui me täna külastame ostukeskusi, siis lakke vaadetes võime näha seal varblasi lendamas, need lausa elavad supermarketites ja iga päev kantakse maha toiduaineid, mille pakendid on katki rebitud ja ained põrandal. Täna ehk võtaks Jumal varblased ja laseks mõnest Prismast tuua leiba ja kala. Küllap ehk midagi muudki. Just selleni tahtsingi jõuda.



Ime kinnitab ka see, et kaarnad tõid just leiba ja liha. Toit oli tellitud menüü nagu restoranis. Kas liha ja leib just restoranimenüüks saab nimetada, see on iseasi, võibolla siis oli see ühe külalistemaja tavaline toit, mida rännumeestele pakuti. Huvitav on just see, et see kestis üsna pikka aega, sest sündmust kirjeldades on räägitud, et mõne aja pärast jõed kuivasid, kuna vihma ei sadanud ja on selge, et jõed ei kuiva ühe päevaga. Kaarnad tõid toitu üsna pikka aega . Kui meil on täna menüü: leib ja liha, siis me tõenäoliselt hakkame nurisema juba teisel või mõni ehk kolmandal päeval. Küll aga oleme me nii harjunud, et me külastame supermarketeid just selletõttu, et seal on lai valik. Mida suurem valik, seda enam meile meeldib seal käia ostmas. Selles ei ole midagi halba, ja inimene vajab mitmekesist toitu. Kui nüüd aga vaadata Eelia lugu, siis Eelia toitus sel korral väga üheülbalise menüü alusel. Moosese raamatust saame veel lugeda, et rahvas hakkas kõrbes üsna ruttu nurisema, kui iga päev olid vutid ja manna. Jälle vutid ja manna! Aga Jumal toitis. Kuid Eelia ei nurisenud. Küll aga avaldas ta meelt teistes küsimustes. Eelia oli jumalamees. Meie oleme jumala lapsed. Eelia ei nurisenud menüü üle. Eelia oleks võinud "tellida" õhtuks leiba ja kala või juustu ja puuvilju. Ta oleks võinud öelda ka, et vabandage väga, aga toitu on juba pruugitud. Liha ei ole kuum. Ketšupit ei ole... jne-jne.

Kui selle üle mõelda, siis nii mõnigi kord peame endale rusikaga rinnale tagumise asemel tuhka pähe raputama. Jumal ei too meile toitu varblaste abil, aga ta on lubanud meie eest hoolitseda. Ometi ta ei ütle meile milline võiks olla meie menüü hommikul ja õhtul, aga ta annab meile valikuvõimaluse ja me võime selle eest ja hoole eest olla väga tänulikud. Võibolla sa mõtled, mis Jumal siia puutub? Ma käin tööl ja teenin endale ise raha ja ostan mida tahan! Jah, nii see on. Kuid Jumal on see, kes lubab sellel sündida ja õnnistab meid selleks. Jumal hoolib meist, varustab meid ja kaitseb meid. Ja Jumal käseb meid toita omal moel.

pühapäev, 25. september 2011

Iisraeli teekond ÜRO liikmeks

I Maailmasõjaga sai Inglismaa haldusõiguse Palestiina üle ja 2. nov. 1917.a. anti A.J.Balfouri deklaratsiooniga juutidele sinna asutamisluba, mille Rahvasteliit (51 riiki) kinnitas 1922.a. Alguses võeti juudid Palestiinas üsna sõbralikult vastu, kuid nende rohkearvulisel saabumisel tekkisid intriigid. Seoses Transjordaania eraldamisega Palestiinast (1922.a), muutus olukord veelgi pingelisemaks. Kui Niville Chamberlini valitus 1939.a juutide arvu Palestiinas piiras ühele kolmandikule kohalikust rahvastikust, sai sisseränne faktiliselt suletud.

Venemaal ja Saksamaal võimutses antisemitism. Venemaa pidev juudivaenulikkus hoidis juudid eraldatuna, kuid Saksamaal toimus kõige suurem assimileerumine, mistõttu neil oli suuri lootusi ja kaotusi. Juutide esiletõus riigitüüril, kultuuris ja majanduses äratas saksa rahvas võimsa antisemitismi.

Peale suurtöösturist välisministri juut Walter Rathenau mõrvamist (24.06.1922) pääses valla üldine juutide vaenamine, mis sai seadusliku õiguse Adolf Hitleri võimuletulekuga (30.01.1933), kes pärines juudi soost (tema ise Alois Scickelgruber (Hitler) oli juut Frankenbergi poja sohilaps).

Nürnbergi riipipäeval 15. september 1935.a võeti juutidelt kodaniku õigused, millele järgnes nn "kristallöö" 9-10. november 1938.a, mil tapeti teadmata hulgal juute, 30 000 pandi koonduslaagritesse ja 7 miljoni marga väärtuses konfiskeeriti nende vara. Rohkem kui 200 000 juudil õnnestus põgeneda välismaale.

Kui Poola allutati Saksamaale (sept. 1939), siis sealsed 3 miljonit juuti langesid sama vaenu alla. Poolas märgiti juudid kuueharulise juuditähega ja valdavas enamuses paigutati sunnitöölaagritesse, kus neid lihtsalt hävitati. Sama saatus tabas kõiki idaalalt vallutatud maade juute.

Juutide üldise surmaotsuse määramise järel 20.01.1942.a tegid surmavabrikud, gaasikambrid ja krematooriumid oma kohutava töö ja ligi 6 miljonit juuti kaotas oma elu lihtsalt seepärast, et nad olid sündinud juutidena.

II Maailmasõda lõppes (30.04.1945), Hitler kadus, juudid vabanesid, kuid sealsetel aladel oli neid alles 87 000, kogu maailmas kokku 11 miljonit. Saksa natsid hävitasid 12ne aasta jooksul enam juute kui kõigil eelmistel sajanditel kokku. Maailm oli vabanenud küll fašismist, kuid mitte antisemitismist.

Traagiliste sündmuste tõttu Saksamaal ja vallutatud aladel suurenes juutide sissevool Palestiinasse mis puudutas araablaste rahvustunnet ja nad asusid ründama nii juute kui inglasi. Araablased varitsesid ja tapsid juute, süütasid nende maju, varastasid loomi ja põlluvilja. Hoolimata inglaste keelust juudid organiseerisid oma salajased kodukaitse salgad "Hagana", mis sai Iisraeli armee algrakuks. Peale ÜRO (57 riiki) otsust 29. november 1947.a jagada Palestiina araablaste ja juutide vahel, otsustasid araablased juudid maalt välja kihutada, kuid kõigil rinnetel löödi nad tagasi; ainuüksi Jaffast põgenes 60 000 araablast, jättes linna juutidele.

Inglismaa kuulutas oma mandaadi lõpetatuks 15. maist 1948.a. Reedel, 14. mai hommikul lahkus Jeruusalemmast Inglise peakomissar sir Allan Gunnisingham ja samal päeval kuulutas David ben Gurion, Iisraeli rahavalaulu "Hatikva" (lootus) saatel, Tel Avivis Iisraeli sõltumatuks riigiks ja luges ette ajutise valituse manifesti, millele kirjutasid alla 37 rahvanõukogu liiget.



Jerussalemma rabi Maimon ülistas Issandat tänupalvega, mida rahvas kinnitas võimsa aameniga (Iiari kuu 5. päeval 5707. aastal juutide ajaarvamise järgi).

Teisel päeval pärast Iisraeli riigi väljakuulutamist, laupäeval 15. mail 1948.a oli Egiptus esimene Araabia liidu seitsmest riigist (Egiptus, Saudi-Araabis, Transjordaanis, Iraak, Jeemen, Liibanon ja Süüria), kes juba kell 6 hommikul tegi õhurünnakku Tel Avivile ja Egiptuse väed ületasid Palestiina piiri. Üks võimas kolonn liikus Jeruusalemma ja teine Tel Avivi poole. Süüria ja Liibanoni armeed ründasid Iisraeli põhjast. Emiir Abdullahi tugevaim araabia leegion iraaklastega ähvardas kitsukest Saaroni tasandikku. Palestiinas asus sellajal 1 327 000 araablast ja ainult 608 000 juuti, Araabia Ühendatud Vabariik ühendas eam kui 88 miljonit vastast.



Egiptuse väed peatati Negba kibbutsi (ühismajand) juures. ÜRO vahendusel sõlmiti vaherahu 11. juunil 1948, kuid 9. juulil algas sõda uuesti ja aasta lõpuks oli Iisrael kõigil rinnetel saavutanud võidu.


David Ben-Gurion and Ariel Sharon rindejoonel.

Iiraelist põgenes ligi miljon araablast. Riigile allutati Irgun ZWAI Leumi ja Sterni terroristide organisatsiooni jõud. Iisraeli riigi esimesel aastapäeval 14. mail 1949.a sai Iisrael ÜRO liikmeks.

laupäev, 24. september 2011

reede, 23. september 2011

Kas sa oled hea ori?

Delfi avaldas 22. septembril endise mereväelase Georg Kirsbergi artikli "Eestlane on vaimselt ja sisemiselt okupeeritud."

Sageli ma loen artikleid üsna põgusalt, teema alguse ja seisukoha, kui see huvi ei paku. Kui pakub, loen läbi. Kuid Kirsbergi artiklit lugesin mitu korda ja selles olid mitmed seisukohad, millest eestlane häbeneb rääkida või siis kõik teavad, aga ei kirjuta.

Tsiteerin seekord ühe lõigu: "Sulastest peremehi ei saa. Sulane ei taha ega ole võimeline millegi eest vastutama. See on põhjus, miks me oleme kõik ära andnud ning võõraid huve teenima hakanud — kaabitakse kintsu ning lepitakse kontidega, mis laua alla visatakse. Peale selle eelistab eestlane olla valitsetav, tallatav, alluv ning sõltuv objekt, sest mugav on ise mitte mõelda. Tulemus on see, et käiakse rusikas taskus ja kirutakse, võimalusel lüüakse naabrile nuga selga, et sellega oma alaväärsuskompleksi maandada, kuid peremehe ees lipitsetakse kui näljane koer. Autoriteetsete isikute kirjeldusi eestlaste loomusest leiab ka varasemast ajast. 19. sajandil tegutsenud tuntud teadlane Karl Ernst Von Baer on öelnud, et eestlased on justkui endeemiliselt haiged, nad on väga alandlikud oma ülemuse ees, kuid väga üleolevad oma alluvate suhtes. 700 aasta pikkune kollektiivne orjapõlve pärand kammitseb rahva meeli ning on nende mõttemaailma skisofreenilisse hullusärki kammitsenud, mis ei luba minevikust välja tulla."

Kas pole tuttav tunne? Eestlane lipitseb ülemuse ees, aga alluvatega käitub nagu vaenlastega?

See tuletas meelde tähendamissõna sulasest. "Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin!" ütleb piibel sama mõtte välja Jeesuse sõnadega Mt 18:33. Jutt on südametust sulasest. Kuid pange tähele kuidas see teema üles kerkib.


Pildil: Suvelavastus Ugala tiigi kaldal "Härra Punttila ja tema sulane Matti".

Peetrus tuli Jeesuse juurde ja küsis: "Issand, kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb andeks anda?" Jeesus nägi küsimuse taga tegelikult suhtumist, sulase mõtteviisi ja lisas vastusele veel tähendamissõna ülbest sulasest, kes lunis armu oma isandalt, kuid oma alluvad pidas mitte miskiks. Selline orja mõtteviis on omane eestlastelegi, vaatamata sellele, et me oleme vabad, oleme me paljuski sisemiselt orjad. Oma väikluses. Seda kirjeldab üsna tabavalt oma artiklis Kirsberg.

"Eks sinagi pidanud halastama" on meile täiesti võõras mõtteviis.

Eestlane peab ennast täiuslikuks. Sisemiselt aga põleb kompleksides, mis kõige igapäevasemas elus väljendub selles, et eestlasel puudub oma arvamus. Eestlane naerab kaasa naljadele kui ta neist aru ei saa. Eestlane peab ennast paremaks kui naaber. Eestlane ei pea lugu oma alluvatest, need on talle orjad.

Olles ise inimestena kaugel täiuslikkusest, me seda enam ootame ja isegi nõuame täiuslikust kõigilt inimestelt. Nägemata mitte midagi head meie kaaslastes, meie ühiskonnas, kirume kõike ja materdame kõike. Eestlaste lemmikajaviide on ärapanemine, võsapetsistumine; kõik need, kuis saab kedagi paika panna, alavääristada, mõnistada. Staabiülema esimene reaktsioon oli milline: Kirsberg, sa oled hulluks läinud! Kõigepealt on vaja inimene paika panna ja naeruvääristada.

Selle juures me manitseme oma lähedasi kuulekusele, ära seda välja ütle, ära sellist muljet jäta. Me oleme mõtlemise poolest orjad ja me soovime oma kaaslasi näha orjadena, kes meile kuulekalt kaasa noogutaksid. Sellega tunnistame, et me oleme nii tümaks tehtud, et pole ime, kui vähegi positiivse mõtteviisiga inimesed ei taha Eestis elada.

Mul on üks sugulane, kes elas pikka aega Austraalias. Ta ei väsi rääkimast, kui rõõmsad ja positiivsed on inimesed Austraalias, kui sõbralikud on, eranditult kõik, need on võõrad! Kui ta kodumaal käib, on ta ühtelugu hämmingus, kui kurjad ja tigedad eestlased on. See on tõsi. Sest eestlane põeb alaväärsuskompleksides ja ei näe mitte midagi head meid ümbritsevas ja sellega tunnistab alateadlikult, et temas ei leidu midagi head. "Oh, mis nüüd mina" on tavaline viisakusväljend eestlaste moodi, mis tegelikult ütleb täpselt ära, kes eestlane on.

Pascal ütles midagi sellist, et mida targem ja parem on inimene, seda rohkem head märkab ta teistes inimestes.

Kuid kibestatuna, kroonilises andeks andmatuses elades, ei suuda eestlane andestada ka teistele, aga kas me ise väärime andeksandi. Jumal ütleb, et kõik väärivad. Eestlane ütleb, ma olen nii halb, et ma ei kõlba isegi Jumalale. Te näete vahet? Eestlase südametes peitub orja mõtteviis. Varjatud uhkus ja põlgus oma ülemuste vastu, aga halastamatus oma alluvate suhtes. Ori ei oska oma alluvat kohelda kui inimest, vaid kui orja, üht endi seast, keda alandatakse.

Ma aeg-ajalt palun inimestel öelda iseendale järgmist: "Ma meeldin endale." Põhjus miks ma seda teen, on lihtne. See peegeldab ära meie vaimuliku olukorra. Kas me oleme kuninga lapsed või oleme deemonliku mõju all aheldatud orjad. Kui sa suudad öelda endale, "ma meeldin endale," ja seda kõhklemata, siis sa oled OK. Kui sa ei suuda seda teiste kuuldes välja öelda, siis uuri järgi, mis seda põhjustab. Mis põhjustab alaväärsust? Võib olla oled sa haiget saanud ja vajad eelkõige ise andestust. Siis anna endale andeks ja Jumal saab sind tervendada. Mõistes aga ennast hukka, tõstad ennast Jumala armastusest kõrgemale.

Vahel on nii, et eestlane suudab andestada teistele, aga ei anna andeks iseendale. Mitte kunagi. Kuidas saab ta siis aru saada Jumala andestusest, tema armastusest, tema halastusest? Ei saagi. See on eestlasele võõras. Sest ta usub, kõiki tuleb kõige eest karmilt karistada ja hukka mõista. Sel põhjusel käivad paljud inimsed kirikutest mööda, kuna nad arvavad, et nad väärivad kohtuotsust. Jumala kohtuotsus läks Jeesuse peale. Jeesus suri meie eest, et me võiksime olla vabad. Kas sa tead seda, et Jeesuse ajal oli palju raskem mõista, mida tähendab olla vaba kui kehtis orjapidamine. Paulus õpetas, ori olgu oma isandale kuulekas. Õige kah. Aga täna kõnnivad tänavatel mornis nägudega eestlased, kes peaksid olema peremehed omal maal, aga käituvad ikka nagu orjad.

Armastav inimene on võimeline teisi mõistma, teab kuidas inimestega läbi saada ja kuidas kõigega rahus elada. Igal inimesel on oma südames väike "taevariik" ja me ei pea kunagi selle vaba ja sõltumatu impeeriumi suveräänsust rikkuma. Maapeal ei leidu kaht ühesugust inimest ja ainult Jumala armastus saab meid õpetada, kuidas me igaühesse neist peame suhtuma. Ilma armastuseta me kunagi ei mõista ja ei tea midagi ka iseenda kohta. Meie arusaamine inimestest ja meie suhtumine neisse sõltub peamiselt sellest, mida me isiklikult inimestest otsime ja ootame, kas head või halba, kas positiivset või negatiivset. Mesilane korjab mett, tarantel korjab mürki, samalt õielt. Õis on Jumala looming. Sina oled Jumala looming. Ainulaadne, erakordne! Mida sa teed, kas sa kogud või annad välja mett või mürki, sõltub sinu valikutest ja suhtumistest. Armastus korjab vaid seda, mis on hea. Kui armastus puutub kokku inimese mürgiga, on ta võimeline talle andestama ja katma kinni armastusega. Seda õpetab piibel. Vanemad inimesed räägivad seda, et see, kes rohkem armastab, see kõigist kergemini mõistab ja kes on võimeline mõistma, see on võimeline kõike andestama.

Kas sa andestad talle ja loodad, et unustad kõik tema kurjuse niisama kiiresti kui kiiresti tema unustab sinu andestuse, mille ta sai? Ära loobu armastamast. Jeesus armastas lõpuni. Kristlane ei ole ori, vaid on Jumala laps.