neljapäev, 14. aprill 2011

Rõõmu rõõmu peale

Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks, Johannese evangeelium 15:11.

Piibel on läbi kastetud kiituse ja rõõmutsemise atmosfäärist. Patukahetsus, alandus, karistus, kannatus, tagakius – kõik see on olemas. Kuid koos patukahetsusega, Jeesuse Kristusesse uskumise ja Püha Vaimu täiusliku liikumisega saab Uue Testamendi kristlane tajuda niisugust armastust, mis ületab tunnetuse; ja tunda rõõmu, mis on täielik; elu vaimus ja rahu Jumalaga, mis on üle kogu mõistmise, mida kaasaegne maailm mitte kunagi ei saa anda, aga ka mitte ära võtta. Selline elu on täis ülivõrdeid.

Nelipühapäeval saabus Vaimu väljavalamine. Jumala Vaim kastis jüngrid läbi nii põhjalikult, et see muutis nende hirmu ülevoolavaks rõõmuks, et nad peatamatult läksid kõikjale rõõmustades, ülistades Jumalat, tunnistades kõigile Kristusest. Mitte miski ei suutnud neid peatada, mitte nende kristlaseks saamise teoloogilise tõsiasja tõttu, vaid Püha Vaimu välja valamise tõttu, mis oli saanud nende isiklikuks kogemuseks.

Kas me peaksime range täpsusega rõhutama jüngrite elamuse olemust või püüdma seda ära selgitada? Kindlasti mitte. See oli kõigil erinev. Nad täideti Püha Vaimuga ning nad hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu vaim neile andis rääkida, igaüks kuulis räägitavat oma sünnimaa murret. Korraga nad rääkisid teiste rahvaste oma keeltes Jumala suuri asju. Rõõmusõnum pidi jõudma kõigile rahvastele nende endi keeles.

Kas me peaksime kartma seda elamust? Kuidas me võiksime omada elavat suhet elava Jumalaga ilma tunnetedeta? Kuidas me võiksime kummardada Jumalat vaimus ja tões ilma mingi elamuseta?

Üks võimalik seisukoht on: me peaksime hoiduma elamuste taotlemisest elamuse endi pärast. Kas sellele seisukohale leiab piiblist alust. Ei leia. Selle kohta ei leia mõistliku alust, miks peaks inimene mitte taotlema tundeid tunnete pärast. Näidake mulle inimene, kes keelduks rõõmustamast, kui tal see võimalus on ja ma näitan teile sada inimest, kes kõik rõõmustavad koos rõõmsatega. Rõõm on nakkav. Seda pole kunagi liiga palju. Kui te kohtate inimest, kes on rõõmus, siis teid tõmbab nagu manetiga tema poole. Ka teie tahate saada osa tema rõõmust. Öeldakse et jagatud mure on pool muret, kuid jagatud rõõm on kahekordne rõõm.

Sestap me peaksime mitte üksnes rõõmu otsima, vaid ka seda rõõmu pakkuma kõigile. Hing toitub rõõmudest. Rõõm teeb inimese tugevaks. Kas keegi tahab ikka veel väita, et me peaksime hoiduma elamuste taotlemisest. Milleks? Et meie hing nõrkeks ja kuivetuks! Kogu piibel räägib meile - alates Vanast Testamendist kuni Ilmutuse raamatuni, et „saage rõõmsaks,“ „rõõmustage , rõõmustage alati,“ „tundke rõõmu“. Kas me tunneme rõõmu? Kas me teame, mida rõõm tähendab? Milleks seda vaja on?

Kui küsida inimeselt, kas sa oled rõõmus? Siis kui tihti me kuuleme, ei ole. Ma ei tunne midagi. Miks sa ei tunne seda, millest kogu piibel kirjutab, mida said tunda tema rahvas, mida peaks tundma ja teadma iga uuestisündinud kristlane, kellele Jeesus on patud andestanud. Sa võibolla ütled, jah, ma tean seda, ma olen ju kristlane, ma olen päästetud. Aga millest? Millest sa oled päästetud, kas sa üldse mõistad seda? Võibolla sa polegi kuulnud, millest Jeesus meid tegelikult päästnud on. Tõenäoliselt pole sa kuulnud ka rõõmust midagi. Võibolla oled sa hirmul tuleviku ees, on palju muutusi ja võibolla sa kardad, mis saab sinust edasi.

Sa ütled, ma tean seda kõike. „Hea küll, kui sa kõike seda tead, siis sa oled „kõik“ kätte saanud. Siis ma lihtsalt küsin, miks te olete siis veel sellised, nagu te olete? Kurvad ja masenduses. Kui te olete kõigest aru saanud, siis miks olete siis nii vähe Uue Testamendi usklike sarnased? Kus see siis on, küsin ma?“

Peame teadma seda, et Jeesus mõistab meid. Tema esimene sõnum pärast ülestõusmist oli „Olge rõõmsad!“

See ei olnud kerge kaaluga tervitus või rõõmu sedastamine, tõsiasja nentimine, vaid selle sügavam tähendus kutsus üles tegutsema. See on Jeesuse üleskutse!

Oli põhjust, sest võime lugeda: naised nutsid, jüngrid tundsid hirmu. Tulevik näis lootusetu. Küsimus, mis neist saab, keerles iga uskliku peas. Jeesus nägi seda läbi, et nad olid pikaldased taipama. Ka täna peame tõdema seda paljude rahvaste juures, kus ta oma Vaimu läbi tegutseb.

Esimene kiri tessalooniklastele rõhutab;„rõõmustage alati.“ Jumal juhib oma sõna kaudu ja räägib seda kõigile ka täna.

Kui rõõm pidi saama täielikuks, siis mida siinkohal algkeeles mõeldud on? Kreeka keelne sõna pleroo puhul on tegemist tegusõnaga, see tähendab pilgeni täitmist, täide viidud ja rahuldatud. Jeesus ütles, et meie rõõm saaks täielikuks, ehk meil on seda, me oleme rahul ja pilgeni täidetud. Rõõmu on täiel määral.

Kõigepealt on küsimus ju selles, kas see rõõm on meis? Kas meil seda üldse on? Kui on, siis kui palju seda on? Kas see on nähtav ka teistele? Kas ma seda jagame teistele?

Jumala tõotus on: minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks.

Siinkohal annab Jeesus lubaduse, et me saame Tema rõõmu ja saame lisaks, rõõmu rõõmu peale.

Meil on täielik õigus kogeda Jeesuse rõõmu ja seda kogeda korduvalt ning kogeda seda rikkalikult, nii palju, et me oleme sellest täidetud. Seda saab olla nii palju, et seda n-ö üle ääre loksub. Seda saab olla nii palju, et me saame seda välja jagada neile, kellel sellest vajaka jääb.

Kas pole imeline Jumal? Kõigepealt annab oma rõõmu ja siis lisab seda juurde, rõõmu rõõmu peale nii rohkesti, et me võime olla sellest üle ujutatud, selles supelda, pakkuda seda teistele ja olla rõõmust rahuldatud.

Püha Vaim ei ole luksus! Rõõm ei ole boonus, mida aeg ajalt antakse, et produtseerida eliitkristlasi. Rõõm ja Püha vaim on igale jumalalapsele elulise tähtsusega, vajaduseks, mis täidab jumalarahvast, on enam kui vaid lootus.

Kommentaare ei ole: