neljapäev, 5. mai 2011

Paul Gauguin: Kollane Kristus

Paul Gauguin (1848-1903) teenis leiba börsimaaklerina ja vabadel hetkedel hakkas tegelema maaliga, kellest aja jooksul sai maalikunstnik. 34-aastasena astus otsustava sammu, jättis küllaltki tasuva pangaametniku elukutse ja pühendus täielikult maalikunstlile, hiljem ka skulptuurile ja puunikerdustele ning on jätnud meile suurepärased teosed, millest mõned on eriti tähelepanuväärsed.



P.Gaugin, autoportree (koos Kollase Kristusega), maalitud 1889.

Varasemates töödes on tunda neoimpressionistide mõju, kuid alates 1886. aastast võtab ta kunst uue suuna, mis väljendus lahtiütlemises impressionismist ja püüdles lihtsustava laadi poole. Ta pidas ennast sünteetikuks. Ta pidas lugu ka arhailisest kunstist ja ütles, et pärast Raffaeli esinev kunst pole kunst. Gauguin töötab mõni aeg koos van Gogh´iga Arles´is, Prantsusmaa lõunaosas. 1891. aastal asub ta Tahiti saarele, siis uuesti Prantsusmaal, lõpuks sureb ta kõigist mahajäetuna pidalitõbisena ja unustatuna Dominique ´i saarel.



Pildil: Christ jaune Tremalo, tundmatu skulptori teos, Pont-Aven, 189 x 133 cm.




Paul Gauguin poolt maalitud Kollane Kristus - "Il Cristo giallo" (prantsuse keeles) on detailides üsna sarnane, kas pole?! See on maalitud sügisel 1889 Pont-Avenis.



Paul Gauguini "Le Kristuse vert", Roheline Kristus, maalitud 1889 Pont-Aven, Prantsusmaal. Koos Kollase Kristusega peetakse neid sümbolismi võtmeteosteks. Topograafiliselt on kujutatud Atlandi ookeani rannikut, Le Pouldu.

Tegelikult ei ole tema loomingus sidet impressiionismiga, vaid pigem väljendas end primitiivsete rahvaste kunstiloomingu kaudu.



Tahitil elades ta leidis end.



P. Gauguin: Nägemus pärast jutlust, 1888. Sellel on kujutatud Jaakobi võitlus Jumalaga, 1Ms 32:23-33.

Ta kunstilaad kujunes välja arhaiseerivaks ja primitiivseks nagu keskaja skulptuur. Tema töödes on domineeriv stiliseeriv joon ja dekoratiivsus. Gauguini joon ei ole aga klassikaliselt ilus, see on nurgeline, jõuline, barbaarne. Peamine rõhk on tugevate kontrastidega värvidel.

Gauguini Tahiti ajajärgust on eriline koht maalil Surnute vaim on valvel (1892, New York, erakogu), mis aitab mõista Gauguini kunstilist loomemeetodit.



Sellel on kujutatud tema tahiitilannast naine Tehura, see õrn armastav troopikaparadiisi Eeva. Lõuendil on ta maalitud alasti lamavana valgel vaibal, kuulamas pisut eemal istuvat vanaeite - surma, kes jutustab teises maailmas olevatest surnute vaimudest. Hirm kumiseb pildil otsekui matusekell. Siin teostas P. Gauguin oma ammuse unistuse: väljendas selle mõtte, idee, mida soovis avaldada puhtmaaliliste vahenditega, peaaegu ilma jutustava süzee abita. Lilla, tumesinine ja oranz, kollane värv tekitab pelutava üldmulje. Valkjaskollane ja roheline vaip kutsub esile kujutluse kunstlikust valgusest, ööst. Niisugune öö on aga kurjade vaimude kuningriik. Nad on nähtamatud, peitunud säravatesse, viirastusliku kujuga lilledesse, võib-olla aga sellesse heasse naisesse.

Kommentaare ei ole: