Armastus võidab usuga. Ta usaldab kõike, mida Jumal on öelnud. Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks. (Rm 8:28) Jeesus nägi sama palju haigusi, viletsust ja kurjust kui meie; pealegi ta kannatas isiklikult kurjuse all rohkem kui ükski meist ja siiski ei kaotanud oma usku Jumala headusesse. Usk Jumala headusesse ei olene niipalju kannatuste rohkusest kui meie endi sisemisest headusest ja kurjuse vastu võitlemise jõust, mida armastus võidab usuga. Aga Jeesuse kaudu saamegi esmakordselt inimkonna ajaloos selge kujutluse Jumala armastusest ja headusest. Jeesus ei tõestanud Jumala armastust, vaid elas seda. Sellest Jeesuse usust sünnib rõõm ja kannatused võitev usk.
Kas on alust arvata, et raskusteta elu soodustab usku Jumalasse? See on põhjendamatu. Mida suurem usumees, seda suuremad kannatused ja nende usk on saanud suureks kannatustes. Pikad kannatuste perioodid on andnud suuri usuinimesi. Me sageli ei mõista Jumala käitumist meiega. Meil on usk. Kus me ei saa näha, seal me usume. Mõnikord näib, et Jumal ei halastaks üldse meie peale. Ta laseb tulla meile valu, kus me tunded on kõige hellemad ja kustutab meie silmadest säranud rõõmu. Surm võtab meilt kõik, keda me armastame. Siiski me hoiame kinni Jumalast ja usaldame oma sügavamat sisemist tunnet, et me jõuame Sinu juurde.
Ei ole vaja segamini ajada, et kannatuste hulk ei ole tingitud Jumala headuse puudumisest, vaid sellest, et inimesed põlgavad Jumala armastust ja mööduvad sellest ükskõikselt. Vahel nad hüüavad: "Jumal, miks sa lasid sellel juhtuda?!" Aga Jumal on hea, kuid meie ei ole. Nii võime julgelt öelda, et Jumal on täiuslik headus. Jumal on hea kogu aeg. Sest tema armastus võitis usuga, et Kristus sureb, annab meie eest oma elu, et meie võiksime kohata Jumala armastust ja võita usuga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar