teisipäev, 14. mai 2013

Rikkus ja vaesus koguduses

Tõepoolest paljud inimesed ei tea, kuidas saada rikkaks, sest kui nad seda teaksid, siis nad oleksid rikkad. Kuid rahaleine rikkus ja vaesus on kinni mõtlemises. Toon siinkohal näiteks mõtteviiside erinevused. Esimene mõtleb "Mul ei ole seda." Teine mõtleb "Kuidas ma selle saan?" Mis te arvate, kumb neist on vaese inimese mõte? Pole raske aru saada. Kuid kogudusse kuulumine ei tähenda automaatselt rikastumist, kui vahel õpetatakse, et kui sa saad kristlaseks, siis Jumal õnnistab sind varaga. See on vildakas õpetus, see ei vasta tõele, sest vastasel korral oleks kirikud puupüsti täis ja iga pühapäeva hommikusele teenistusele tuleksid inimesed kohale juba laupäeva hommikul, et seista sabas, nagu kunagi nõuka ajal, kui jagati defka värki, näiteks seisid inimesed sel viisil sabas, et saada uut EE (ehk ENE) köidet. Keskealised teavad seda, veelgi vanemad aga on seda teinud. Kristlane ei võrdu rikkus. Samas rikkus on Jumala and ja nagu me teame, annab Jumal seda andi oma äranägemisel ja laseb inimestel seda nautida. Kuid piibel, täpsemalt Vana Testament, aga eelkõige Toora õpetab muuhulgas seda, et kui juut on vaene, järelikult on ta patune. Isegi UT tekkisid üles sarnased küsimused, mida võite sirvida evangeeliumites. Tollal oli siiski "rikkus" väga suur vara, mida oli vaid vähestel, enamus seega vaesed, järelikult olid nad patused. Seega ainus õige oleks selle õpetuse alusel keegi tundmatu rikas noormees, kes tuli ja tahtis teada, kuidas ta saab taevasse. Me teame, millega see lugu lõppes. Kuid see suur vastuolu, ei seganud juute õpetamast oma lapsi, et Jumal jagab varandust, kui sa hoidud patust. See selleks. Nüüd tulles tagasi meie aega, siis peame aru saama millest? Esiteks sellest, et me elame testsuguses ühiskonnas, mida iseloomustab tarbimisühiskond, infoühiskond jpt märksõnad. Kuida peaks kristlane siis suhtuma rikuse küsimusse? Tarbimisühiskonnas levitatavad väärtushinnangud on loomulikult orienteeritud tarbimisele, hedonismile, mida sa kõike saad tunda, kui sa vaid ostad seda või teist. Ka rikkusest on loodud valepilt, seega meile kuvatakse pilti, mis ütleb seda, et rikas on see, kes elab oma majas, sõidab kalli autoga, kasutab apple nutitelefoni jpm. Seda kuvandit soosivad eriti eestlased. Kuid see on väga väär. Kui inimene mõtleb, siis tegelikult kõik need laenudega soetatud varad ei ole bilansis tegelikult tulu toojad, vaid kulu pool, ehk passiva. Seega kohustused. Maja laen, autoliising, nutitelefoni järelmaks ja kohustus kasutada 2 aastat on tegelikult võlg. Kuid kuidas saab võlg olla rikkus? Ei olegi. Rikkus on oma vara, mida saab kasutada vara kasvatamiseks, seega laenamine, intressid, maja üürimine ja kõik sellised rahalised ja materiaalsed varad, mida saab panna tulu teenima. See on rikkus ehk täpsemalt öeldes jõukus. Seega kõik need inimesed, kelle pole autoliisingu või majalaenusid, on tegelikult bilansisliselt rikkamad, kuna neil on vähem võlga, kohustust, passivat, mida tuleb tasuda. Nad töötavad pangale, riigile maksudeks, tööandjale tulu teenimiseks ja kui siis jääb raha ka üle, siis need õnnetukesed eputrillad, mulje avaldajad, raiskavad sellegi natukese mis neil on tarbimise peale. Seega nad elavad kogu aeg kellegi teise arvel, eelkõige enese arvelt. Kas kristlane peaks elama sama elu? Ei. sest me oleme vabad, kui me ennast ise uuesti ei seo kohustustesse. Kõik need kristlased, aga ka mitteusklikud on rikkamad, kellel pole kohustusi, aga on sissetulekud. Isegi need töötud, kellel pole kohustusi, on tegelikult materiaalselt nullile lähemal kui need, kellel on kümned ja sajad tuhanded miinustes ehk laenus. Kristlasena ma ei soovita laenamist. Pigem elada oma elu. Proovida alustada ettevõtlusega (omavahendite alusel) ja muuta aktiva pool võimalikult suureks, nii et te ei peaks ise laenama, vaid võite anda teistele laenu. Nii õpetas ka Jeesus ja kirjutab UT. Seetõttu meile tuntud kala andmise asemel andke inimestele ideid või näidake vahendid, millega nad saavad alustada oma sissetulekute kasvatamist ehk siis kala püüdmist. See on vabadus, vaba elu, mida meie oleme kutsutud tegema. Elama oma võimete piires. Kas te teate seda, et iga eestlane, kes saab oma majale ringi peale teha, kuulub 0,01 rikkama sakslase hulka, kes saab seda sama teha. Sest Saksamaal on kinnisvara asumine nii tihe, et perede majad on sisuliselt pikitud tihedalt üksteise vastu ja kui te sakslasele räägite, et te saat oma hoovis võtta päikest, nii et naaber ei näe, siis te olete eriti rikas. Ülirikkad on need, kes saavad oma krundilt tulistada kuuli ja see kukub oma maale ehk metsaomanikud. Saksamaal on mets täiesti haruldane luksus. Meie inimesed aga oleme oma mätta otsas ja ei tea seda, mis maailmas tegelikult toimub, kuidas mujal maailmas inimesed igatsevad seda, mis meil veel paljudel on, kuid mida meie inimesed ei oska väärtustada kui rikkust. Tegelikult on suur osa eestlasi väga rikkad, aga nad lihtsalt ei usu seda või ei tea seda, mida teised rahvad rikkuseks peavad ja mida mitte, ning need "vaesed" eestlased arvavad, et nad on kõige õnnetum rahvas. Ei ole! Kaugel sellest. Me oleme ikka väga rikkad, aga kahjuks laristame oma teenitud vara teiste rahvaste heaks (nt Rootsi pangad), laiame oma nutitelefonidega ja poosetame. Milleks?! Te ei vaja seda. Kui te teate, kui rikkad te tegelikult olete ja mis varakirstu peal te istute. Kuid ka kirikus õpetatakse palju valet, paraku jõuab tarbimiskultus ka kirikusse. Mis omakorda on segunenud vääreetika õpetusega patu ja rikkuse seostest. Inimene võib olla väga püha kui nii võib öelda, aga Jumal ei anna talle vara. Inimene võib olla suurim pätt, aga Jumal õnnistab teda rahaga. Kas pole kummaline? Et kõige enam raha saavad just kõige rikutumad! Asi on mõnevõrra ka selles, et kui sa tahad Jumalaga käia püha elu, siis sul on palju raskem, eetiliselt keerulisem ajada äri (vastupidiselt USAs, kus kristlik ärimees on eelistatud, usaldatud ja enamus tahab teha koostööd kristlastega, seda küsitakse). Ma isiklikult olen tegelenud ettevõtlusega nii ühe kui teise staatuse puhul ja võin öelda, et kristlasena on töepoolest raskem, Eestis. Ameerikas oleks mul palju lihtsam. Ma pigem olen seda meelt, et kui koguduses on rikkaid (ärimehi), siis nad võiksid õpetada inimesi raha teenima ja tuleks rääkida, et need inimesed, kellele tarbimisühiskond on kärbseid pähe ajanud, need ei ole vaesed. Nad ei ole vaesed! See on mõnel inimesel nii kõrvade vahel kinni, et ta on otsustanudki elada rahata, manada ette koormatud nägu ja mängida kannatajat. Tegelikult on see varjatud uhkus ja rumalus. Kätteõpitud mudel. Jeesus oleks need inimesed korrale kutsunud: aitab janditamisest! Hakake nüüd teisi aitama ja nad saaksid nii terveks, vaimselt, kuna nende silmad läheksid lahti. Ka minult on palju kordi küsitud, et miks ma nii vaene olen. Ja ma olen iga kord neile pidanud küsima, kust nad selle mõtte said? Seetõttu, armas sõber, mina ei usu eestlaste vaesusesse, vaid pigem usun, et kõik saab alguse väärtustest, kui need saavad paika, siis saab inimene minna oma eluga edasi ja midagi kasulikku teha, eelkõige enses jaoks ja siis ka teisi aidata sellega, mis tal üle on. Ma ei usu ka seda äärmuslikku õpetust, et andke kogu oma vara kirikule ja siis Jumal õnnistab teid. Seda ütleb pigem kade ja ahne inimene, mitte Jumal. Jumal ei käse teil oma vara sel viisil laiali pilduda, olgu selle raha eesmärk mistahes üllas. Mina tunnen teistsugust Jumalat, kes ütleb, kasutage oma ande ja tehke nende varadega tulu. Sest mis kasu on kui te vara laiali pillate rumalate inimeste kätte, kes ise mõtlevad vaid "ma olen nii vaene", selle asemel et möelda "mida ma täna tegin selleks, et seda saada", mitte almuste, vaid mõstusega ja raha või vara investeerides. Seetõttu ma ei saa ka aru kirikutest, kus liigub raha, aga seda pillatakse tühja tähja peale, selle asemel mõeldakse kuidas inimestelt kümnise nimel suuremat tulu välja petta, keelitada, kui mõelda, et nende käsustuses on vara, mida sellega teha annab, et see hakkaks neile raha sisse tooma. Inimesi on liiga kaua aega kümnise valeõpetusega petetud ja selle valegega on paljud hinged kirikutest eemale peletatud. Ma olek kirjutnud ka kümnisest, kes tahab leiab sildipilvest märksõna, mis avab postitused. Nõnda siis, kirik peaks õpetama raha asjades seda, mida Jeesus õpetas ja mida õpetab meile UT ja arvestama meie olukorda. Samuti peab inimestele õpetama, et tarbimine on küll mõnus, aga see tuleb ühel päeval kõik kinni maksta. Iga üks peaks elama oma võimete alusel, mitte üle võimete, priiskama, ega ka ihnutsema, kui ta saab teisi aidata. Kuid eelkõige tuleb inimestele õpetada rahalist haridust. Sest seda koolis ei õpetata ja kui kodus laps ei saa aru, kuidas raha tekib ja mida selleks teha tuleb, siis temast saab järjekordne "vaene". Tegelikult te ei teagi, kui rikas ta on ja mis vahendid või annid temal on, millega oma elu korraldada. Sa võid arvata, et mul läheb kõik nagu lepase reega, aga siis sa tea, et mul ei ole kerge. Kuid Jumala abiga on kõik raskused reaalselt võidetavad ja elada tuleb samm-sammult ning seada tänaseks päevaks uus realistlik eesmärk. Ärge olge enese vastu liiga karmid. Jumal ei ole teie vastu nii karm, sest Jumal armastab teid. Ilmselt ta armastab suurt enamust rohkem, kui need ise ennast armastavad. Kuid Jumal aidaku meid kõiki selles piskus. Jumal ei karista raha abil, olen ma täiesti veendunud. Pigem ta annab heldelt. Tal on karistamiseks teisi meetodid ja võimalusi, aga Jumal ei kiirusta karistust täitma. Küll aga karistavad rahaga meid mitmesugused maailma võlausladajad. Jumal ei ole meile võlausaldaja, ta on meie ISA, andja. Ta võib anda igale ühele üle tema vajaduste ja kõige tähtsam on rahast õigesti mõtlema hakata ja tegutseda. Elada mõistlikku elu, nii, et mitte kellegil ei ole teilt midagi vaja. Kui te seda teete, siis te olete JUBA jõukas ja ka Jumal näeb seda ja peab seda oluliseks, väärtuslikuks, et ta saab teile usaldada üha suuremaid asju, mida ette võtta. Olge raha asjades õnnistatud!