teisipäev, 3. september 2013

Saunaehitus ja kümblemine

Eestlane on saunarahvas ja pidanud saunast lugu juba mitu sajandit, kuigi me võime ajaloost lugeda, et parunid heitsid eestlastele ette nende vähest hügeeni. Siiski pole alust arvata, et eestlastele ei meeldinud vesi või kümblemine. Saunad arenesid käsikäes eestlaste jõukuse kasvuga, mida jõukamaks sai talupoeg, seda enam ta sai endale lubada. Sulaste sagedane eluase oligi saun, kus ta võis siis elada koos perega, kuni tal endal talu polnud. Seda sai kasutada enda tarbeks.

Eestlaste saunad  ei olnud algselt meile tuntud soomesaunad, vaid suitsusaunad (pildil).

Soomesauna kultuur tekkis Eestis või läks nö moodi alles 70ndatel, eriti pärast Soome ekspresidendi Urho Kekkoneni visiiti aastal 1964. Kus iga jõukam asutus või tollal nn majand ja/või kolhoos ehitas soomesauna. Tallinnfilmi teos "Naine kütab sauna" (1978) on film, mis on väga hea näide just tollal alguse saanud saunakultuurist. Üldsusele tuntud nn kekkoneni saun põles maha aastal 2002 aasta varem renoveerimise käigus tehtud ehitusvea tõttu (kivivilla ja korstna vahe ei olnud 20 cm, sest kivivill oli korstnale liiga lähedal). Juttude järgi oli kekkoneni saun eriti hea soojapidavusega, mida ei pidanud saunas viibimise ajal enam kütma. See asus Käärikul järve kaldal (Valgamaal), Kääriku spordi- ja puhkekeskuses. Ka praegu saab legendaarset sauna minna nautima, mis asub endiselt Kääriku järve kaldal.

Kuna sauna oli vaja vett, siis ehitati saun mõne veesilma kaldale või sageli ka oja äärde, kui läheduses polnud järve. Enamus suitsusaunu ei paikne mitte eluhoonete läheduses, vaid asusid algselt hoonetest kaugemal veel teisel põhjusel, tuleohu tõttu. Kuna suitsusaunast väljub suits ukse kaudu, korstent sealt ei leia. Keris oli suur, mille kütmiseks kulus terve päev. 

Sauna kasutati mitte üksnes pesemiseks, vaid ka laste sünnitamise korral, mis aga peamine, suitsusaunas suitsetati liha. Kui sisenete mõnda suitsusauna, siis eriti eksootiline aroom on vanades saunades, kus suitsetati liha. Liha võidi seal suitsetada juba 20-aastat tagasi, aga liha aromaatne maa suitsusingi lõhn ei ole suitsusaunast kuhugi kadunud. Seda aroomi aitab levitada nii sein, lagi, kui ka lavalauad, aga enamasti parred, mille peal liha suitsetati. Selliseid saunu ei ole Eestis väga palju ja kui teil on suitsusaun, mis vajab renoveerimist, siis selle sauna väärtus peitub just nendes vanades palkides, millest imbub veel aastaid aegade hõngu, mida tuleks kindlasti korda teha. Igal juhul tuleb see säilitada nii suures mahus kui vähegi võimalik on.

Sauna taastamisega ei pea sauna tooma veetorustikku ega ka mitte boilerit, vaid sellise sauna puhul tuleks piirduda puudega köetava kerisega, millega soojendatakase ühtlasi ka pesuvett selle külge monteeritud veepaagis.

Kui teile ei sobi suitsusauna keris (seda tuleb kütta tervelt päev), siis saate asendada mõne kaasaegsema saunaahjuga, samas ei tuleks ära põlata sauna mustaks muutunud palke, et muuta õhu koostist. See ei ole võimalik, sest kui te kütate seda vana sauna, siis kõik see aroom tungib igal juhul läbi vooderduse. Kui te küsite, kas panna vooderdust, siis pigem mitte. Küll aga võib vabalt panna uue põranda ja ehitada uue saunalava. Kui aga saunalava oli vana tugev laud, siis võiks pigem seda sama kasutada, lihtsalt ära puhastada.



Tavaliselt on vanadel saunadel ka alumised palgid mädanenud, sel juhul tuleks need kas asendada varemalt kuskil kasutuses olnud sarnaste palkidega (nt jämedus, tahutud) või eemaldada ja ehitada sellevõrra kivist või mõnest muust ajastule sobivast materjalist. Vana sauna ümberehitamisel ei sobi kaasaegsed ehitusmaterjalid, natuke tuleb vaeva näha ja mõelda, mis materjal ei riku ära üldist muljet. Vahel tuleb hankida ka halliks muutunud laudu, et uue lauaga sauna muljet ära ei riku. See on võimalik. Paljudes vanades saekaadrites vedeleb materjali, mida pole keegi kasutanud, aga ajahammas on sellele juba jälje jätnud, mistõttu selline ehituspuit sobib just vana hoone taastamisel.

Kui nüüd sauna juures pole veekogu kuhu sulpsata, siis on veel üks hea asi, mida soomlastelt õppida on. Nimelt! Soomes on laialt kasutusel kümblustünnid, soome keeles kylpytynnyri. Sageli on need puidust. Kui puidust kümblustünnide hooldus on vaevarikkam ja nõuab palju tähelepanu, siis võib kasutada ka klaasplastist sisuga kümblustünni, mida on väga mugav puhastada ja see ei kuiva ära.


Kümblustünnid on ahjuta või sagedamini ahjuga köetavad (vaata näiteks ulkokamina), seega te saate ise valida, kas te kütate sauna ja jätate kümblustünnis vee soojendamata või kütate mõlemaid või ei küta sauna ja käite vaid kümblustünnis, selle vett eelnevalt soojendades. Vaheldus missugune!

Kellel aga sellest vähe, siis saab sauna ette või suurema sauna korral ka sauna sisse uputada mõne klaasplastist minibasseini ehk soomlastel on see uimo-allas. Seega nii saab juurde veel ühe võimaluse. Minibasseinis on vesi külm ja kümblustünnis soe, siis saunatamise ajal on suisa valik mida kasutada! Külm ja soe vaheldumisi on vereringele ja tervisele väga kasulik protseduur. Soomlaste kümblustünnid ehk kylpytynnyrit või maakeeli tünnisaun on väga lõõgastav ja mõnus ajaviide sõltumata aastaajast, eelkõige aga külma ilma puhul, millest Eestis puudu ei tule.

Kümblemine sobib igas vanuses inimestele ja aitab sauna juurde luua mõnusa meeleolu. Iga sauna juurde käib vesi, kui teil on tiik või järv, siis basseini otstarve puudub. Vanadel eestlastel asusid aitades või saunades lihasoolamiseks suuremat sorti puust tünnid, aga jõukamad pered kasutasid suurt tünni ka saunamõnudeks ehk siis kümblemiseks, mis käis saunatamise juurde ning on tervislik ihu jahutus pärast kuuma leili.

Vaata filmi: Naine kütab sauna



Head sauna taastamist.
Hüva leili!



Kommentaare ei ole: