Vaimulik kogemus s.t ebaratsionaalne

Enamus usklikke kes on usule tulnud, on kohanud kuidas piiblit ratsionaalset selgitatakse. Näiteks Alfa kursusel püütakse inimestele asju ratsionaalselt ära selgitada. Kuid Jumal kutsub inimest, siis ta ei tee seda ratsionaalselt, need esimesed kokkupuuted üleloomuliku Jumalaga on inimesele seletamatud! Inimene otsib isikut (Jumalat) kes on eelkõige üleloomulik!

Ebaratsionaalne (sünonüümid): mõttetu, irratsionaalne, mõistusevastane, ebaotstarbekas, mittemõistuslik, mõistmatu.

Mida teevad kristlased? Nad tegutsevad otse vastupidiselt! Püüavad vaimseid asju ära põhjendada mida tegelikult ei pea selgitama, vähemasti sel viisil. Jumal ei tee seda nii! Millegipärast aga kristlased arvavad et see on vajalik. Nad arvavad, et kui inimene saab Jumalast ratsionaalselt aru, siis ta tulebki usule. Ei pruugi! Otse vastupidi. Uskmatu küsib "ja mis siis?" Põhjendatult. Miks?

Kui sa usule tulid, otsisid Jumalat kui üleloomulikku, vaimset, seletamatut, võimast, siis miks sa arvad, et teistel - uutel tulijatel on see teisiti? Ei ole. Põhjus miks kristlased kipuvad kõike ratsionaalselt ära põhjendada seisneb hirmus või selles, et nad arvavad, et inimene ei saa midagi aru.

Jumal kutsub inimest vaimsete kogemuste abil, aga kristlane mõistusega? Jumal ütleb, usu ja siis sa saad päästetud. Faktid ei päästa. Seetõttu paljud inimesed ei saa üldse aru. "Miks ma peaksin kristlaseks hakkama, kui kõik on nii tavaline, mõistusega ära seletatav, mis teadmisi saab juurde ka kristliku kirjandust uurides ja küllap ma mingi aeg siis uurin edasi." Sestap fookus on sel juhul teadmistel, mitte Jumala väel.

Jumal on vaim, keda saab kogeda oma vaimu läbi, on kogemus, kus inimese vaim kohtub Jumala vaimuga.

Tulles tagasi "miks" küsimuse juurde tundub eriti kummaline, et kristlasena sa otsid Jumalat ja suhtled temaga vaimsel tasandil, ega teistele, uutele sa serveerid tavalist asja. Ise toitud tippkokakunstist, aga teistele serveerid valmistoitu. Isegi Jeesus ütles: "Lase esmalt lastel saada kõhud täis, ei ole ilus võtta laste leiba".

Usule tulijale tuleb pakkuda praadi, mitte raasukesi, mis muidu "laualt maha pudeneksid". (Mk 7:27)

Kahtlemata saab Jumalat uurida ja palju fakte omandada ka ratsionaalselt, aga need jäävad teadmiste tasandile mis on elutud faktid. Inimesed ei otsi Jumalat faktide tõttu, vaid otsivad teda sügavatel, isiklikel ja vaimsetel põhjustel.

Nad saavad piiblist lugeda et Jumal armastab, aga nad ei saa sellest enne maitset suhu, kui nad ei ole teda proovinud, enne täielikult kogenud. Piibel ütleb, maitske, Jumal on hea! Kui Jumal puudutab kellegi südant, ravib ta terveks, parandab ta elujärje ning ta saab otse suhelda. Samuti saab inimene päästetud kui ta võtab Jeesuse vastu oma intuitiivse kogemuse tõttu ehk sellest ei piisa kui sa kõike tead, vaid kui praktiseerid seda, siis sa saad aru mis maitse sel on.

Jeesus ei ütle, et uuri mind mõistusega ja siis sa saad aru. Vaimseid asju tuleb mõista vaimselt!

Kahjuks on neid inimesi kes räägivad eelkõige Jumala vaimust äärmiselt vähe. Ilmselt seetõttu, et neil endil ei ole aega sellega tegeleda või on vähe kogemusi, nad teavad tsiteerida piiblit, aga nad ei tea kuidas Jumalaga suhtlemine tegelikult töötab, sest nad ei tee seda. Kui nad ise ei saa aru vaimsetest asjadest, kuidas nad siis saaksid teistele rääkida vaimust?

Kogudused on kui klubid, kelle liikmed tegelevad kõige muuga v.a vaimsete asjadega. Senine valitsev ratsionalism kogudustes on tegelikult üsna valdav nähtus (ütleks masendav), mistõttu paljud kadunud hinged pöördunud või siirduvad sensitiivide suunas, sest need ju tegelevad asjadega mis tunduvad üleloomulikud või vähemalt vaimsed. Põhjendatult otsivad. Kui kogudused ei tegutse vaimses maailmas, siis inimene oma otsingutes kaldub sinna, kus seda leiab (imiteeritakse). Inimene saab aru, et seal nagu midagi on ja ma uurin... See siiski ei ole see õige, mida ta peaks otsima või tegelikult hing vajab ja otsib. Sest sensitiivil, maagil, selgeltnägijal ega nõial pole mingit vastust inimese hingeküsimustele, ei saa anda igavest elu, neid pattudest puhastada. Need on hukatuse teenrid, põrgulised, kes kisuvad endaga kaasa kergeusklikke, eksitades kõiki ja võttes nende hingelt igavese elu. Nad on vastutustundetud, väljas omakasu tõttu. Kahjuks.

Kui kogudustes midagi toimub, siis hakkab inimene nende suunas huvi tundma ja otsima vastuseid oma vaimus, otsima Jumalat sealt, kust ta ennast ilmutab - teiste vaimusaanute - usklike seas.

Ratsionalism, mis pagasiga inimene tuleb Jumala juurde, võib olla omamoodi koorem ja takistus, kui see on peamine viis, kuidas mõistusega püüda asju ära selgitada, mida tegelikult tuleks vaimselt kogeda, läbi teha, tunnetada.

Kristlased, kes pööravad tähelepanu Jumala, tema Püha Vaimu tööle nende endi ja kõigi inimeste elus, teevad just seda mida Jumal teeb, kus ta üleloomulike, vaimsete kogemuste abil kutsub inimest usule. Tehke nii nagu Jumal toimib ja te olete Jumala plaanis iga ilmaga ja tema teenistuses! Ja kui te pole kindel, siis head eeskuju leiab algkogudusest, kuidas kristlased teisi aitasid ja nõustasid ning paljud said päästetud.